Esimene sünnitus, kas elu imeliseim või kohutavaim sündmus?!

Teada saamine oma esimesest rasedusest on kindlasti sööbinud kõikide emade mällu.  See on teadmine, millega esialgu kaasneb palju küsimusi.  Lapse saamine ei ole nagu rösteri ost, millele saad kaasa kasutusjuhendi ja mille saad kapinurka panna, kui oled sellest tüdinenud. Mida aeg edasi, seda rohkem vastutad lapse heaolu eest, tema tuleviku eest. Üha enam kaalutakse lapse siiailma toomist, planeeritakse, lükatakse edasi. Meie ühiskond on muutunud nõudlikumaks. Ei kehti enam ütlus ” laps tuleb siis, kui laps tahab tulla! ” Kuid kuidas teha seda juba algusest peale nii, et kõik oleks õige?

Paljud rasedad käivad perekoolis, hingamistundides, rasedate vesivõimlemises, loengutes. Kas seda kõike on vaja? Oodates oma esimest tütart, mõtlesin väga tihti, kas peaksin minema perekooli, hingamistundidesse? Kahtlesin iga inimese õpetustes, arvasin, et kuna olen ise suurest perest ja sellel hetkel oli minu õde ka sünnitanud juba kolm last- et mul elutarkust nagu varnast võtta. Minu ema viielapse sünnitused läksid hästi, õe kolm last sündisid kergelt. Mis minuga ikka juhtuda siis saab! Kuid eksisin.

Uurisin ja lugesin küll palju, kuid kui see hetk kätte jõudis oli kõik meelest pühitud. Minu sünnitusele tuli kaasa minu lapse isa ehk siis minu elukaaslane. Juba see kuidas aeg kätte jõudis oli imelik. Käisin lihtsalt arstijuures kontrollis ja kaebasin, et on tekkinud mingisugune voolus. Arst võttis proovi ja tuli välja et need olid veed?! Kell üheksa õhtul võeti mind haiglasse sisse. Vahetasin oma riided haigla omade vastu. Käidi küsiti paar küsimust ja siis jäime mehega kahekesi. Terve öö käidi minujuures kahel, kolmel korral. Esimesel korral paluti panna küünal. Tehtud! Ei seletatud, mis? milleks? Teisel korral kutsus mu mees ise õe, kuna valud olid juba väga tugevad- sellepeale kästi naerugaasi võtta! Aga kuna minu õde soovitas seda mitte teha, kuna see nõrgestab, siis ma seda ka ei teinud. Ja kolmandal korral tuli arst, kes ütles, et paneb mulle mingi asja! Ei seletatud jällegi mis? milleks? Hiljem sain teada, et ta pani lapse pea külge (laps oli veel üsas) KTG! Seda tehes lõhkus ta ära ka veed. Keegi ei küsinud kas ma luban panna seda oma lapsele ja keegi ei küsinud seda, kas ma luban endal veed ära lõhkuda!!!

Hommikul vara tuli ämmaemand koos ühe noore tüdrukuga, keegi kedagi kellegile ei tutvustanud. Jällegi, hiljem tuli välja, et see noor näitsik oli praktikant. Ämmaemand käis minujuures kaks korda. Esimesel korral siis, kui asi hakkas ilmet võtma. Ta jättis selle noore neiu minu juurde ja ise läks ära. Noor neiu käskis mul hakata pressima. Iga kord kui seda tegin väitis ta, et näeb pead. Asendeid ei lubatud eriti vahetada. Ainult püsti või istuli. Tundsin, et valu tapab mu. Kutsuti inimene, kes tegi mulle seljasüsti, siis läks valu väiksemaks, kuid mitte ikkagi heaks. Verd oli palju. Koguaeg kästi pressida. Lõpuks tuli ämmaemand mind teistkorda vaatama. Avastas, et mul kõik turses, emakas on juba ära avanenud. Lapse hingamine juba nõrk. Lisaks sellel oli minu pisikesel ka nabanöör ümber kaela. Iga kord kui ma pressisin, siis peale pressi vajus laps tagasi- seda aga noor tudeng näha ei osanud. Korraga oli minu väike sünnitustuba arste täis. Mulle pandi juurde teine tilguti, anti rohtu. Ja siis tuli arst, kelle esimene lause oli, ” pressi, ega sa siia magama ei tulnud! ” Ehmatasin sellepeale kohe, kuid see oli alles algus. Järgnevalt hakkas tulema sealt, et kui sa kohe normaalselt ei pressi, siis sa tapad oma lapse ära! Jne.

Lõpuks tehti minu pisikesele vaakumsünnitus. Minu lugu lõppes küll õnnelikult. Pisike oli kolm päeva intensiivis kontrollis. Kuid sain iga kahe tunni tagant ta enda juurde rinnatama. Praeguseks on ta mul juba poole aastane ja kõige suurem rõõmupall keda tean 🙂

Selle looga tahan panna kõigile tulevastele emadele südamele, et niipalju kui võimalik, ennast ette valmistada. Minu viga oli see, et kuulasin seda noort tudengit ja pressisin kogu selle aja, kuigi tegelikult pidin hingama. Ma ei olnud ennast põhjalikult ette valmistanud, kuna ei käinud hingamistundides. Lisaks sellele peaks ette valmistama ka selleks, et sinuga ei räägita, sind ei lohutata, sind ei teavitata jne. Minujaoks kõige hullem selle loo juures oligi see- et keegi ei suhelnud minuga. Mulle ei öeldud, milleks see rohi on, mis minu lapsele külge pannakse jne…See oli kõige hullem kogemus minu elus, kuna tõesti kartsin oma lapse pärast. Elu kõige imelisem kogemus oli minu elu kõige hullem. Ka poolaastat hiljem mõtlen sellele endiselt. Ja siianii ei tea veel, kas soovin uuesti seda katsumust läbida.

Meeldis? Jaga seda ka sõpradega!Share on FacebookShare on Google+Tweet about this on TwitterEmail this to someonePin on PinterestShare on Tumblr

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga