Elu õpetab

Enne kanade võtmist ei osanud ma uneski näha, kui suurt rolli lapse maailmapildis loomadega kokku puutumine mängida võib. Loomulikult aimasin ma ette, et see aitab lapsel varakult mõista, et munad ei tule poest. Ja seda, et laps õpib elusolendit hoidma. Aga seda, kui palju mõjutab karja suleliste olemasolu ühe plikanaaskli taju elusse ja ümbritsevasse üleüldiselt, ma ette ei näinud.

Surm pole asi, millest vanem kipuks varakult oma lapsele rääkima. Ühtpidi pole sellest mõtlemine endalegi kuigi mugav, teisipidi ei tahaks kuidagi, et rõõmus mudilane suurt ja koledat tonti kartma hakkaks.

Kui kull meie kanakarjas pahandust tegemas käis, olime loomulikult kõik pahas tujus. Loodus õpetas meidki. Isegi kui karja ajutiselt kinnisesse ruumi transportisime, mõtles kull välja, kuidas sinna sisse pääseda. Täiesti uskumatu lugu, kuid ühel korral kinnist kanala ust avades, vaatas meile sealt kull vastu. Kokku kaotasime mitme intsidendi peale kolm kana ja ühe kuke. Tuju oli tõesti väga halb.

Kolmene Kata kuulas meie juttu suurtel silmadel: „Emme, mis kukega juhtus?“ „Kukk sai surma,“ vastasin ausalt. Rääkisin talle sellest, kuidas üks suur kulli nimeline lind meie kanu murdmas käib, et nende liha süüa. Jutustasin, et sel korral sai surma vaid kukk, sest tema kaitses oma kanakarja. Selgitasin, et looduses ongi nõnda – ühed loomad söövad teisi. Näitasin talle internetist, milline kanakull välja näeb.

Kuigi olen alati olnud selle poolt, et ka keerulistest teemadest tuleks lastele rääkida reaalsusest lähtuvalt, kuid lihtsustatud viisil, murdsin pärast siiski pead, kas ma ehk lapsele liiga suure koorma kanda andsin. Tema suhtumine kanadesse oli samasugune kui kassi või koera. Ta vaimustus neist, tahtis neid kallistada ja nendega suhelda. Paras peavalu oli selgitada, et kana eriline kaisuloom pole ja lapse heast südamest tehtud kalli võib kanale hoopis väga haiget teha.

Praeguseks on selgunud, et meie kanad on väga provokatiivsed tegelased ja ärgitavad keerulisi teemasid. Nii on näiteks taibanud neiu toidulauas pärida, mida see kanaliha söömine siis õigupoolest tähendama peaks. Ja saanud teada, et me sööme loomi.

Pelgasin ka siis, millised on uue teadmise tagajärjed. Olin valmis selleks, et ta loobub liha söömisest. Või hoiab hingel loomade suremise juttu. Minu imestuseks ja kergenduseks nii ei läinud. Terane neiu päris veel mõned täiendavad küsimused ja jäi vastustega rahule. Kõik pusletükid sobitusid pilti – paljud loomad söövad liha, seda on neile ellu jäämiseks vaja. Nii on meiega ka.

Selle kõige taustal oli suur minu imestus, kui senise emakarjääri raskeimaks selgitustööks sai hoopis Punamütsikese muinasjutu sobivus pärisellu. Arusaam, et meie maja taga on mets, et metsas elavad hundid ja hundid söövad pisikesi armsaid tüdrukuid, põhjustas mitmeid hirmuöid.  Kui toiduahela loogika saime eelnevalt ühe vestlusega selgeks, pidin sel korral väga pingutama, et lapsele reaalsust selgitada. Et hundid pole tegelikult kurjad ja lapsi nad ka ei söö.

Siunasin mõttes Charles Perrault-d ja leidsin, et muinasjutt võib päriselust vahel palju hirmsam olla. Ka Kata on selle selgeks saanud ja teatab nüüd fantaasialugude peale väga kindlalt ja veendunult: „Loomad tegelikult nii ei tee, see on mängult!“

Meeldis? Jaga seda ka sõpradega!Share on FacebookShare on Google+Tweet about this on TwitterEmail this to someonePin on PinterestShare on Tumblr

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga