Tornitüdruku lood

Ühel juba üsna kevadisel laupäeval peeti ühes laste mängutoas sünnipäeva. Pidu nagu sel puhul ikka – palju lapsi, palju nalja, palju naeru, palju lärmi. Kohale oli kutsustud ka peojuht, sedakorda Rapuntsel. Koos lauldi, tantsiti, mängiti, kuulati muinasjuttu. Tore oli ja lõbus, nii lastel kui Rapuntslil.

Kui oli aeg juba asju kokku korjata, tuli äkki Rapuntsli juurde väike armas tüdrukuke ja sikutas teda kleidist. „Tead, Rapuntsel, ma tahtsin sulle rääkida ühte asja. Minu emme ja issi riidlevad kogu aeg. Ma ikka arvasin, et nad lepivad ära, aga nüüd nad otsustasid, et lähevad lahku…“ Sõnad jäid kurku kinni ja suurtesse kurbust täis silmadesse valgusid pisarad.

Rapuntsel – tegelikult ju täiesti tavaline täiskasvanud inimene kostüümis ja parukas, kes oskas hakkama saada kraade-poistega ja tibi-tüdrukutega, teha pidu põnevaks igas vanuses ja iga iseloomuga lastele – ei osanud järsku ei midagi öelda ega midagi teha. Ei olnud ealeski ta osanud sellist asja ette näha ega end miskitkimoodi ette valmistada. Mida-sa-hing-moodi nüüd käituda, mida öelda, milliseid õigeid sõnu valida? On neid õigeid sõnu üldse olemas??? Paanikat süvendas omakorda ehmatav arusaam, et ilmselt tema ongi praegu ainuke inimene tervel maamunal, kellele see pisike inimene oma suurt muret kurta saab ja just temast oleneb praegu ebaloomulikult palju. Selline ootamatu vastutusekoorem võttis põlved nõrgaks.

Lõpuks suutis suur inimene end siiski kokku võtta. Äigas ka niiskeks kippunud silmad kuivaks, kükitas tüdruku ette ja võttis ta käed oma pihkudesse: „Tead mis! Mis iganes neil omavahel ka poleks, pea meeles, et nii sinu emme kui sinu issi armastavad mõlemad sind väga-väga!!!“ Tüdrukuke noogutas küll püüdlikult, aga ei tundunud see teda kuigivõrd lohutavat. „Ära kurvasta! No vaata kasvõi minu lugu – ma olin ka seal tornis kinni ja kõik tundus nii pahasti, aga vaata mis lõpuks sai. Kõik läks ju lõpuks hästi. Ja nii läheb ka sinul! Ausõna, ma luban sulle!“ See tundus natuke paremini toimivat. Tüdruk ohkas, mõtles natuke, pühkis siis silmad, kallistas Rapuntselit kõvasti-kõvasti ja läks teiste juurde mängima tagasi. Loodetavasti natukenegi väiksema murekoormaga, kui seda oli enne.

Loo moraal? Seda polegi. Lihtsalt… hoidkem üksteist ja armastagem! Sest sellised suured kurbust täis silmad väikesel inimesel käristavad hinge tükkideks.

(Foto: http://www.flickr.com/photos/victoriawhite/)

Meeldis? Jaga seda ka sõpradega!Share on FacebookShare on Google+Tweet about this on TwitterEmail this to someonePin on PinterestShare on Tumblr

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga