Suhtlus kui vitamiin

Kevadeks on väsinud nii lapsed kui nende vanemad. Igatsus esimeste päikesekiirte järele on nii suur, et julgemad heidavad keset sulavat lund ja jahedat õhku oma koduaias lamamistoolile päikest püüdma. Kuidagi peab ju patareisid laadima! Vitamiinivarud on otsakorral.

Olen hakanud taipama, et inimesed meie ümber võivad olla samuti  vitamiiniallikaks.  Tõsi, vahel võib suhtlus mõjuda ka mürgina…. Julgustav on aga teada seda, et toredaks suhtlejaks on võimalik areneda ja õppida.

Viimastel aastatel olen üha enam märganud, kui oluline on teiste tunnustamine ja kiitmine. Milliseks muutub õhkkond töökollektiivis, kui saad kaaslasele öelda tunnustavaid sõnu eduka isikliku- või töösaavutuse eest, kasvõi märkida ära tema maitsekalt valitud ehted või vahva uus soeng ? Suurtel inimestel on küll veidi raske komplimente vastu võtta. Ah, mis mina? Võiks proovida öelda “ Tore, et märkasid!“ või „Aitäh, mulle tundub ka nii!“ . Südamest öeldud head sõnad ei mõju hästi vaid kiidetavale, vaid ka tunnustajale endale. Andmisrõõm on ju kõige suurem rõõm.

Kuidas on lastega? Tundub, et nemad oskavad kiitusest väga suurt rahulolu ja uut indu saada. Mõni vahva tegu,  joonistatud pilt või huvitav mõte on kiitmist väärt. Kui see tehtud, mitte stiilis „oled tubli“, vaid isiklikult ja põhjendades, siis lapse nägu läheb särama ning soovitakse samamoodi toredasti veelkord silma paista. Seda me lapsevanematena ju ootamegi, et järeltulijad meid rõõmustaksid ja end õnnelikena tunneksid. Vahel soovitatakse kiita  avalikult, et teisedki kuuleksid ja näeksid.Vitamiiniannus mitmekordistub! Kui on tarvis noomida, siis peaks seda tegema kahekesi olles.

Hea on see, et  oma tundeid saab väljendama õppida.  Toredaks võimaluseks väikeste koolilastega on mängida  mängu „Kuum tool“. Kui oleme lõpetanud mõne loo või raamatu lugemise, siis valime välja tegelase, kelle tundeid me mõista tahaksime. Üks õpilane kehastub selleks tegelaseks ja istub toolile. Kõikidel teistel on võimalus esitada talle küsimusi. Tihti on palju nalja, elevust, aga ka vaikust ja ebamugavaid hetki. „Tuhkatriinu, mida sa tundsid, kui  kasuõed sind tööle sundisid? Kas sa tahad neile kätte maksta? Miks sa ballilt ära jooksid? Kas sa nüüd oled õnnelik? “

Mulle väga meeldib lasteaedadesse jõudnud väikeste karukeste projekt „Kiusamisest vabaks“. Igal lapsel on aias enda isiklik väike karu ning esilekerkinud probleeme lahendatakse karukeste koosolekul. Loodetavasti leiab Lastekaitse Liit võimaluse laiendada seda projekti  edasi ka algklassidesse.

Me kipume unustama , mis meile õpetati ja öeldi, kuid enamasti ei unusta me seda, kuidas keegi meid tundma pani.

Meeldis? Jaga seda ka sõpradega!Share on FacebookShare on Google+Tweet about this on TwitterEmail this to someonePin on PinterestShare on Tumblr

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga