Emmeloom ja egoism

Kindlasti pole ma kunagi olnud see emme, kes laste saades ülepeakaela vaid laste maailma sukelduks. Ärge mõistke mind valesti, loomulikult ei ole ma ükskõikne ega hoolimatu. Mis sest, et lapsed on minu elus kõige olulisemad, meeldib mulle vaheldus ja mitmekülgsus.

Lastetud naeravad emmesid ja nende kiikse. No kuidas on võimalik rääkida põlevate silmadega laste kaka värvist? Või rääkida, kuidas MEIE kõndima hakkasime. Mingeid sündroome olen ma ise ka naernud. Iseäranis seda „minu laps on parim“ efekti.

Mul on selline tore sõbranna, kellel veel lapsi pole, kuid kes neid sellegi poolest armastab ning lugusid lastest enamasti rõõmuga kuulab. Hiljuti rääkisin talle oma avastusest, et vanema õe kõrvalt on kahe ja poole aastane poeg õppinud numbreid loendama.

„Ja kujutad ette, Kata rühmas öeldi, et nemad alles õpivad kolmeni numbreid loendama,“ olin ma õhinas Kuldari hiilgava intelligentsi üle.

„Ma saan aru, et oled õnnelik oma lapse uue oskuse üle, aga miks peab olema see võrdlusmoment teistega?“ küsis sõbranna seepeale. Jahmusin. Ma pole kunagi pidanud oma lapsi teistest paremateks ning olen seda suhtumist pigem põlanud. Mul on selgelt meeles, kuidas ühes beebiemmede seltskonnas üksteise peale solvuti, sest mõnel lapsel tulid hambad teistest varem. „Meil pole veel hambaid ja ega nii vara ei taha ka,“ põrutati vihaselt. Kas ma siis tõesti olen enesele märkamatult hakanud pidanud võistlust teiste laste ja nende vanematega?

Vähe on neid ülitugeva ühiskondliku soonega vanemaid, kes näevad oma lapsi ühe fragmendina maailma lastekarjast. Meenub kuskilt sarjast nähtud fiktiivne ökoaktivist, kes teatas, et ta ei saa eelistada oma lapsi terve maailma hädas olevatele lastele. Päriselus sellist isendit kohates tunneks usutavasti enamus meist võõristust. Üldine õiglusmeel on küll tore asi, aga vanemaks olles on eluterve omada teatavat sorti egoismi. Loodus on võimendanud meie emotsioone oma järeltulijate suhtes, et ellujäämine. Meie kohustus on neid kaitsta ja enda omi teistest paremaks pidada. Bioloogia kõrvale jättes ja meie sees elavat emmelooma analüüsides võib ta tõesti ühe kummalise elukana näida.

Peale pikemat tühjade argumentide otsimist teemal „ma ei mõelnud seda nii“, tõstsin lõpuks käed üles ja tunnistasin, et jah, paratamatult tunnen ma vanemana vaimustust asjade üle, mis näivad heas mõttes erilisemad ja silma paistvamad. Ja väljapaistmise üks kriteeriume on võrdlusmoment „tavalisega“. Lisasin ka veel pooleldi naljaga klassikaliselt halva lause: „Mõistad seda siis kui ise emas saad!“ Kuid ometi ei tähenda see kuidagi, et oma lapsi maailmanabadeks peaksin.

Ning kuigi meie pisike perekond ongi meie oma väike maailm, mille sees meie kõige olulisemad oleme, pean ma edaspidi paremini meeles seda, et ka teised on omale sarnased pisikesed mullid loonud. Ja mina oma sõnade ja tegudega ei tohiks neid kuidagi lõhkuda.

(Foto: http://www.bellyitchblog.com/2010/10/10-ways-to-smart-wire-your-babyh.html)

Meeldis? Jaga seda ka sõpradega!Share on FacebookShare on Google+Tweet about this on TwitterEmail this to someonePin on PinterestShare on Tumblr

  1 comment for “Emmeloom ja egoism

  1. juhulugeja
    01.04.2013 at 08:48

    Eks see ole loomulik. Kahjuks. Ma just sirvisin Facebooki ja lugesin sõprade sissekandeid – sarnase mõttega. Seal ei ole võrdlust nii selgelt sisse toodud, aga sisuliselt paistab ta iga sissekande tagant läbi. “Mina olen suusareisil (ja teie ei ole!)”, “Mina tegin uutmoodi kooki (ja teie ei teinud!)”, “Mina olen siin pildil nii ilus (ja teie ei ole!)”. Mina jällegi olen teistest parem, sest ei uhkelda facebookis. Vaid käin võõrastes blogides kommenteerimas. Ohjah.

    Hea kirjutis, vaatan oma laste edusamme edaspidi veidi teise pilguga, aitäh.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga