Inimesi on toredaid ja veel toredamaid.

Kadunud rahakottKuna päev algas tegutsemisega linnas vara-vara enne igasugust hommikusöögiaega, siis mingil ajal sai kohvikus end vastavaga turgutatud. Teel tagasi koju tuleb mõte mõned värsked varahommikused saiakesed ka kaasa haarata, …aga järsku polnudki nende eest millegiga maksta. Oli olnud rahakott ja siis äkki enam polnud. Kuna minu autol oli järjekordne sõitmiseks vajalik jubin vasta taevast lennanud ning mind jalameheks jätnud, siis panen tengelpunga kadumise esimese ehmatusega oma vähese ühistransportlase-kogemuse arvele. Küllap tõmmati lihtsalt kuidagi kotist ära. Aga rahakotis oli peale vähese sebimisega asendatava pahna ka ühe armsa meremehest sõbra esimeselt pikalt reisilt kingiks kaasa toodud ühedollariline, mis minuga kaasas käinud juba viimased viisteist aastat… üks kümne aasta tagune sentimentaalse väärtusega visitka… kaotus hakkas äkki väga kibedana tunduma.

Kodus olukorda analüüsides tuhnin siiski netist üles kohviku telefoni. Tüdruk toru teisel pool ei lase mul lausetki lõpetada: “Muidugi unustasite, jäi teist lauale maha. Võtsime hoiule, ootab siin”. Jess-jess-jess! Võtan õhtuks plaani järel käia.

Järgmine liikumine on taas linna poole – suviti purjetan, järjekordne merereis ees ja jaht ootab. Kuna me siin Viimsis asfalteerime üle teid, mis niigi siledad, siis algatuseks buss veerandtunni jagu lihtsalt seisab. Tõrvaauto teeb oma tööd ja kätega vehkiv mees on risti tee peal ees. Paari peatuse pärast saab selgeks, et see veerandtund jätab mind kenasti kas jahist maha või paneb teised ebameeldivalt ootama. Pirita peatuses märkan vabat taksot. Ainult üks mõte peas, vahetan hoobilt transpordivahendit. Elu läheb kohe ilusamaks, taksojuht on meeldiv vanem härrasmees, talle teeb mu hilineva madruse staatus omajagu nalja. Jaaaa….. pöördel sadamasse tuleb reaalsuselitakas. Mu rahakott on ju kohvikus linnas teises otsas! Toon kuuldavale ahastava oige. “Et siis ikkagi jääte hiljaks?” Räägin ausalt ära, kuidas asi on. Taksojuht muutub üha lõbusamaks. “Ei noh, juhtub teinekord ka hullemat…”. Minu nõudmise peale annab siis ikka lõpuks tseki ja dikteerib oma telefoninumbri, et hiljem ikkagi kokku leppida, kuidas sõit saaks ära makstud. Aga lisab ka naeratades: “Lepime nii kokku – kui ma peale kolmandat kutsumist vastu ei võta, siis jätame selle asja sinnapaika.”

Õhtul käin oma rahakotil järel. Sisu on täies koosseisus alles. Ja taksojuhti ei ole mul vaatamata korduvatele üritustele õnnestunud kätte saada…

See jutt sai tegelikult alguse juba eelmisel suvel. Kuna aga analoogsed olukorrad ja nende sama ebastandartsed lahendused tunduvad mind jälitavat mingi eriti visa järjekindlusega, siis häämeelega lisan jutule järgmise jupi otsa.

Veedame noorema tütrega kvaliteetaega ja käsil sushi. Õhtu on kevad, tuju on hea ja nelja-aastase visad pusimised sõnakuulmatute pulkadega teevad meile mõlemale nalja. Jaaaa….. siis, kui on aeg arvet maksta, on rahakotis küll kümneid kliendikaarte ja püsikliendikaarte ja superkliendikaarte ja mida-kõike-veel, aga ei ainsatki maksevõimelist kaarti. Mis värki!!??? Kiire mäluinventuuri tulemusena on värk see, et kaardid on jopetaskus, kuhu nad päeval plikadega poodi lipates pistsin. Jope ise ripub rahus kodus nagi otsas. Ja kodu on 40 kilti kaugel (olen vahepeal Viimsist Kuusallu kolinud)….
Aga enne kui jõuan külma higi laubalt pühkida, on ettekandjatüdrukud olukorra lahendanud – täna, reede õhtul on restorani kontor kinni, seega arve saadetakse meili esmaspäeval ja mina teen ülekande. Ja nii ongi ja jutul lõpp, pole vaja enam näost valgeks minna.
Otse loomulikult viisin raha ära järgmisel päeval.

Olukorrad taolised nende sees olles ei tundu teps mitte toredad. Aga inimesed nendes seevastu topelt.

Foto: http://livebook.in/2011/11/the-lost-purse/

Meeldis? Jaga seda ka sõpradega!Share on FacebookShare on Google+Tweet about this on TwitterEmail this to someonePin on PinterestShare on Tumblr

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga