Jagagem päikest!

Killuke päikestVahel tänaval (ja ka mujal) liikudes jääb paratamatult mulje, nagu me kõik vihkaksime teineteist. Tige tädi kassajärjekorras, kuri onu bussis, kahtlustavad ja pahased pilgud, sest oled (Oh taevas hoidku!!!) unustanud naeratuse näole. Seda loetelu võiks jätkata lõputult.
Loomulikult on Eestis praegu paljudel raske. Rahakott on muutunud õhemast õhemaks, kuritegevus selle võrra kasvanud, 42 000 last elab vaesuses, iive langeb kolinal, rahvastiku tervis on halb… Mis siin rõõmustada ja naeratada!!!???”
Üks hea sõna või sõbralik naeratus, võib päästa kellegi elu!  Ma usun südamest sellesse lausesse.  Me ei tea ju, millist (elu)võitlust keegi meist parasjagu peab.  Võib-olla just see väike naeratus või sõbralik lause annab kellelegi niipalju jõudu juurde, et ta suudab teha need viimased rasked sammud, mis ta hädast välja aitavad.
Siiski… rõõm väikestest asjadest on ainus, mis raskel hetkel on jäänud.  See viimane õlekõrs, millest oleks veel võimalik kinni haarata.  See on täiesti tasuta, vaja vaid õppida neid väikseid asju märkama.  Või miks mitte ise päikest luua. Maailma muutmine käib läbi iseenda.

Päikesekillud elust enesest

Tartu, külm sügiselõpu ilm. Sajab lund. Sellist esimest ja laia. Olen jõudnud ühele ristmikule samaaegselt väikese koolitüdrukuga. Seisame, ootame rohelist foorituld.  Äkitselt vaatab tüdruk minu poole nagu kontrollides minu meelestatust, usaldusväärsust mingi kolmanda meelega ja võtab mul käest kinni.  Lähme koos üle ristmiku. Teisel pool vaatab ta mulle uuesti otsa, naeratab, laseb mu käest lahti ja läheb oma teed…

Talv, jalutan pargis. Kuulen, et leevike laulab, ikka füüt-füüt ja füüt-füüt. Vaatan otsides ringi, aga näen vaid tihaseid. Vaatan veel… jõuan läheduses seisva naiseni, kes näib ka midagi puude otsas silmitsevat.  Ma ei mäleta enam kumb meist juttu alustas aga nii me seal seisime, otsisime puude otsast erinevaid linde ja arutlesime leevikeste teemal-kaks võhivõõrast…

Jõulueelne aeg, sõidan Narvas linnaliinibussis. Minu vastas istub väike tüdruk koos oma vanaemaga. Vaatab mu süles istuvat väikest poissi ja näitab äkki väikest kullatud männikäbi niidist sabaga “Vaata, mis me koolis tegime!”
Naeratan ja vastan “Ilus! … Millega sa seda värvisid?” Ja väike tüdruk rääkis mulle rõõmsalt oma käbi kaunistamisest. Lähenes tema peatus, tüdruk vaatas veel kord poisipõnni mu süles ja sirutas käe kullatud männikäbiga minu poole öeldes “Ma kingin selle sulle!”

Sõidan lastega kaugliinibussis. Bussi tagaotsas istub üks purjakil vene rahvusest, kuid soravalt ka eesti keelt kõnelev mees.  Otse Rootsi laevalt tulnud, pole ammu kodumaal olnud. Võtab vaheldumisi suhteliselt valjuhäälseid kõnesid eestlastest ja venelastest sõpradele “Olen Eestis, sõidan kodu poole, tahaks sauna” räägib ta ühele… “Olen tagasi, sõidan… pole sind nii ammu näinud, pool kaks olen kohal…” jne
Võpatan, kui minu ette ilmub äkitselt vastavatud kommikarp. Seesama mees küsib, kas ta tohib mu lastele kommi pakkuda ja vabandab ehmatamise eest. Kõhklen, ta lisab, et tähistab, kuna on lõpuks ometi omade seas…”KODUMAAL, pühadeks noh” (lähenemas on jõulud), et ta sellepärast natuke purjus.  Luban lastel kommi võtta.
Sõidame edasi… sihtkoha lähistel on mees jälle platsis ja tahab mu vanemale lapsele 20 eurost pihku pista. Keeldun kategooriliselt. Nii ei sobi, ikkagi võõras “Teil on kindlasti endal pere- lähedased, kes teid ootavad! ” põhjendan.
Mehe näole tekib teistsugune ilme. “Minu poeg on juba suur… me ei suhtle eriti. Ta on mu peale pahane, et ta emast lahku läksin ega võta minult midagi vastu. Teil on nii toredad lapsed… Mul on nii suur rõõm kodus olla” Saime kokkuleppele, et võtame kommikarbi, tema rõõmuks…
Sõitsime veel… ja äkitselt mu vanem laps ütleb, “Emme, vaata vikerkaar!”
Arvasin, et ta peab väikest päikesetriipu pilvede vahel vikerkaareks aga vaatasin siiski. Ja nii uskumatu, kui see ka pole, taevas oli jupike vikerkaart!!! Detsembris, pakasega!!!

Suve varahommik. Jalutan läbi Pärnu Vallikääru pargi, kui miski mu tähelepanu köidab. Kraavis on purskkaev ja selles omakorda vikerkaar. Rõõmustan sedavõrd, et ei suuda seda vaid endale hoida. Silmitsen ümbrust otsides kedagi kellega jagada. Lähenevad kaks vanaprouat. Pöördun nende poole “Vaadake, seal on vikerkaar!” Nad on kergelt segaduses aga vaatavad siiski. “Ongi!” rõõmustavad nad. “Uskumatu! Kas te seda pildistasitegi? Ka’näe pikk elu elatud ja seda näeme küll esimest korda. Aitäh, et näitasite!”

Head Päikesepüüdmist! (ja ka päikesekildude jagamist!

Foto: http://www.indianmoundsrockclub.com/Bulletin%20Board.htm

 

Meeldis? Jaga seda ka sõpradega!Share on FacebookShare on Google+Tweet about this on TwitterEmail this to someonePin on PinterestShare on Tumblr

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga