Mi casa es su casa ehk lastest ja nende külalistest

minu kodu on minu kindlusUnetul öötunnil sattusin Perekooli foorumisse ja jäi silma teema “Naabrilaste külla tulemine”. Kuna teema on meie peres vägagi aktuaalne siis lugesin kogu teemaarenduse läbi ja selle peale tekkis soov saata oma naabritele sõnum, et “Tore, et olemas oled.” Muidugi on ka meie peres kaost, segadust ja salaja õuest tuppa hiilimist, et mõnd arvutimängu mängida. Aga see on ju tegelikult loomulik – ka ise me püüame ju veidi reegleid väänata ja eriti selliseid, mis tegelikult on absurdsed. Kes meist saaks väita, et ta pole kunagi punase tulega teed ületanud, raamatukokku raamatuid hilinedes tagasi viinud või kasutanud mõnd väikest hädavalet mõnele kohtumisele hilinedes.

Aga tulles tagasi selle teema juurde, et lapsed ja nende sõbrad, siis jäid silma eriti paar teemaarendust:

Ei tunta laste vanemaid ja ei teata nende kontakte

Vot tõepoolest ei kujutaks sellist olukorda ette. Mul pole midagi selle vastu, et lapsed ka uusi sõpru leiavad, aga alati sellisel juhul annan lastele oma visiitkaardi kaasa, et nad saaksid selle oma uue sõbra vanemale edasi anda. Samuti püüan esimesel võialusel hankida ka uue sõbra pere kontaktid ja üldjuhul kutsun ikkagi ka ema   teed jooma, kui ta lapsele järgi tuleb. Võibolla tundub see keskmisele eestlasele liialt suure sotsialiseerumisena, kuid kui ma praegu ei ürita laste sõpradest ja nende peredest sotti saada, siis paari aasta pärast olen ju absoluutses infosulus ja seda ma küll ei tahaks.

Külaskäigud ainult ühesuunalised

Ehk siis sõber tuleb külla ja samas kunagi last külla ei kutsu. Taaskord veidi veider olukord minu jaoks. Kui te ikkagi oma last külla saadate, siis peaksite valmis olema ka selleks, et ta sõbra vahepeal endale külla kutsub. Ma üldse ei ütle, et külaskäigud tingimata 50:50 jaotatud peaks olema, aga samas ei teeks ka see paha. Näiteks endal on nii, et alati hea meelega võtan ka laste sõpru lasteaiast kaasa, kui nende vanematel tööl kauem läheb või mingid plaanid. Samas eeldan, et kui mul endal kiire periood, siis võin ilma süümepiinadeta helistada neile vanematele ja paluda vastuteenet. Ja vähemalt minu kogemus ütleb, et selline koostöö toimib väga hästi – see annab endale hingetõmbeaega ja samas nõuab väga väikest panust endalt kuna tihti on nelja lapsega kodus palju rahulikum kui kahega.

Kas laps peaks külas sööma?

Taaskord koht, mis minu meelest on üle reglementeeritud. Võibolla tõesti kui nädala toidukorrad on paigas ja kaup grammi pealt arvesse võetud, siis võib tekkida probleem. Samas kui te nii rangelt oma majapidamist ei juhi, siis tegelikult söögiajal laste lauda kutsumine ei ole väga keeruline – kahest viinerist ja kulbitäiest tatrapudrust jääb tavaliselt ülegi ning selline lähenemine asjast vabastab teid ka süümepiinadest, et kas laps sööb külas või mitte. Karmavõlg on tasa ja üks mure vähem, mis stressi tekitab.

Reeglite järgmine

See on vist ainuke asi, millega Perekooli foorumlastega ühel nõul olen. Kui sõber on külas, siis kehtivad ikkagi meie reeglid ning mul on õigus ka last keelata ja käskida. Samamoodi eeldan, et kui lapsed on kuskil külas, siis kuulavad nad ka sealsete täiskasvanute sõna ja üldjuhul paistab see nii olevat.

Samuti kui tunnen, et asjad ülekäte lähevad, siis on ju alati võimalus sõbrad viisakalt koju saata ja öelda teinekord jälle. Õnneks elab enamus sõpru paari minuti jalutuskäigi kaugusel ning seega mingit suurt logistilist plaani me ei vaja.

 

Siinkohal võib nüüd keegi arvata, et äkki olen ma liiga altruistlik ja seetõttu kasutatakse mu lahkust ära. Ausalt ma ei tea. Lihtsalt hetkel loodan, et kui lasen praegu sõpru külla kutsuda ja teen neil siin olemise mugavaks, siis kutsutakse sõpru ka teismeeas ja mul on vähemalt ülevaade oma laste tegemistest ja toimetamistest. Ma tõesti ei suuda mõista nende teismeliste vanemaid, kelle lapsed päevad kaupa kuskil pargipingil või kaubanduskeskuses “hängivad”.  Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et enamus neist lastest eelistab tõesti talvise pakasega koguneda kuskil poe esikus, kui neil oleks selline mõnus ja oma koht olemiseks. Võibolla olen ma sinisilmne – eks aeg näitab, aga vähemalt ma üritan.

Meeldis? Jaga seda ka sõpradega!Share on FacebookShare on Google+Tweet about this on TwitterEmail this to someonePin on PinterestShare on Tumblr

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga