Nädala tarkusetera: Lapsed vajavad eeskuju, mitte kriitikut

Tüdruk koeraga

Väike tüdruk mängib pargis. Ema istub pargipingil ja loeb “Kroonikat”. Juba kaugelt vaadates on näha, et lapsel on küllaltki igav kuna pargis mänguväljakut ei ole. Lõpuks ometi näeb tüdruk maas midagi põnevat ja kükitab maha, et oma leidu uudistada. Koheselt kõlab pargipingi poolt ” Ära kükita – su kleit läheb mustaks!”. Tegelikult täiesti mõistetav – neiul on seljas ilus roosa põlvedeni ulatuv kleit, mida oma lapsele paneks selga sünnipäevale või pidupäevaks. Paistab, et laps on kuulekas – koheselt tõuseb ta püsti ja jalutab mööda pargiteed edasi ja tagasi.

Läheneb vanaproua kahe spanjeliga. Laps jääb koeri silmitsema ja kui vanaproua koertega jõuab temani, siis laps arglikult sirutab käe. Koertele see väike inimene meeldib kuna nad mõlemad trügivad käele lähemale ja vanaproua julgustab veel last sõbraliku häälega, et koertele võib pai teha ning et need koerad ei hammusta. Laps paitab koeri ja endal silmad säramas. Ema on vist leidnud väga põneva artikli – igatahes 2 minutit on pargis üks üliõnnelik laps, kaks veidi liiga energilist aga 100% heasoovlikku koera ja tõeliselt sõbraliku olekuga vanaproua, kes on on nagu muinasjuturaamatu vanaema.

Kahjuks idüll ei kesta kaua – kostub karjatus üle pargi “Tule kohe siia – võõraid koeri ei tohi katsuda!” ja laps lehvitab kurva näoga oma uutele sõpradele ning hakkab pargipingi poole astuma. Vanaproua läheb paar sammu tagapool koos koertega järgi ning pingini jõudes püüab seletada, et ta lubas koeri paitada ning need koerad ei ole kurjad ( samal ajal koerad üritasid meeleheitlikult oma uue sõbra lähedusse pääseda). Ema ignoreeris tädi seletusi põlgliku muigega ning lõpuks teatas tõelise diiva olekuga – “Teie ei tule mulle ütlema, kuidas ma oma last kasvatama pean…”

Vanatädi sai aru, et edasine vaidlus on mõttetu ja jalutas pargi teise otsa. Laps oli ka vist alla andnud – ta istus apaatse olekuga pinginurgal ja vaatas kaugenevatele koertele järgi. Mina lõpetasin oma lõunasöögiga ning tõusin püsti, et tagasi kontori minna. Kogu tagasitee ma nuputasin, et kas siis tõesti kogu see pargiskäik ka tegelikult lapsele midagi õpetas? Hunnik asju, mida ei tohi teha? Et peab sõna kuulama ja alati ilus välja nägema? Et parki minnakse ajakirja lugema?

Kui otsisin selle nädala tarkusetera juurde lugu, siis see seik lihtsalt meenus… Võibolla ma reageerisin üle ja võibolla oli tegu tegelikult emaga, kes igal nädalavahetusel lapsega metsas matkamas käib ja lapsel on kodus mitu lemmiklooma, keda ta võib paitada ja kellega tegeleda. Võibolla suureks saades see laps on tänulik emale kogu selle pideva keelamise ja kriitika eest… Aga igatahes sel päeval ja sel tunnil seal pargis oli mul lapsest väga kahju.

NB! Tegu on illustratiivse pildiga

Meeldis? Jaga seda ka sõpradega!Share on FacebookShare on Google+Tweet about this on TwitterEmail this to someonePin on PinterestShare on Tumblr

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga