Soovimatute laste põlvkond

Kirjutan teile, kes te imestate, et laste sündivuse arv väheneb, teile, kes te arvate, et pooleteist aastane vanemapalk kompenseerib hilisema olelusvõitluse ja neile, kes süüdistavad naisi, et me valime karjääri laste üle.

Kas te olete kunagi mõelnud, et mis tunne on sünnitada laps keskkonda, kus ta ei ole oodatud? Kus vanema võimalused oma lastele hea tuleviku tagamiseks on piiratud? Ning kus lastega ema on viimane järjekorras, kes tööintervjuule pääseb?

Kuni ühiskonnas on pahameel nende vanemate vastu, kes üritavad lastele paremat haridust anda ning seetõttu praeguse haridussüsteemi reeglite tõttu peavad kuu aega lastega jooksma ühelt koolikatselt teisele, ning hukkamõist nende noorte emade vastu, kes üritavad ühendada tööd ja pere, siis meie iive jääbki vähenema sama kiirelt kui sulab kevadine lumi.

Kodused emad ei saa lubada endale üle paari lapse kuna lihtsalt finantsiliselt ei ole see võimalik, samas naised, kellel on hea haridus ja hea palgaga töö, ei julge sünnitada just seetõttu, et nende väärtus langeb hetkega.

Ja isegi kui võtame kokku oma julguse ja sünnitame lapsed, siis järgmised 16 ja pool aastat on tegelikult üks suur lahing. Mu enda lapsed said alles eelmisel nädalal nelja aastasteks, kuid juba praegu olen ma tõsiselt mures nende koolimineku pärast. Kui nüüd mingit muutust ei saa toimuma Tallinnas ning mu koduvallas Sauel, siis on minu laste ainuke võimalus hariduse saamiseks Pääsküla koolis.

Ma usun, et enamus lapsevanemaid, kes seda postitust loevad, saavad aru minu siirast murest, et miks ma ei taha panna lapsi kooli, mis on nõrk nii õpitulemustelt kui ka liiguvad jutud, et kooliõpilaste üldine suhtumine jätab soovida.

Samas kahjuks poliitikud seda ei mõista – isegi poliitikud, kellel oleks võimalus asju parandada, nimetavad lastevanemate diskussiooni internetis “peldikuseina sodimiseks” ning muret laste tuleviku pärast “liigseks emotsionaalsuseks”.

Poolteist aastat vanemapalka ei kompenseeri seda kõike. Ja kui poliitikud sellest aru ei saa, siis äkki peaksid nad mingi muu ameti endale valima?

Kui ma ise oleks poliitik, siis arvatavasti üritaks ma luua süsteemi, kus kõik lasteaia lõpurühmad teevad kevadel ühe testi – arvatasti peaks süsteem sarnane olema riigieksamite süsteemile, et tulemus objektiivne oleks. Ja siis see test läheb andmebaasi ja kõik vanemad saavad teha endale pingerea samas keskkonnas – valida, milline on esimene eelistus, teine eelistus ja nii edasi. Ja kui eelistuste viimane päev kukub siis samal hetkel näeb lapsevanem kohe, kuhu kooli ta laps sisse sai ja ülejäänud lapsed jaotab programm ilusasti lähima sobiva kooli nimekirja 😀

Pole stressi, pole vaja ametnike armeed ja pole ka ohtu, et koolikohti ostetakse teenete eest. Ja kui poliitikud ise sellise süsteemi loomisega hakkama ei saa, siis tean üht toredat üritust, kust kindlasti leiab inimesed, kes asja valmis teeks…

Aga kahjuks selline süsteem vist liiga lihtne ja loogiline ning kui ma oleks päris poliitik, siis sellised asjad ei tuleks mul enam mõttesegi.

Lootusetu optimisti helesinine unistus…

Meeldis? Jaga seda ka sõpradega!Share on FacebookShare on Google+Tweet about this on TwitterEmail this to someonePin on PinterestShare on Tumblr

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga