Järelmõtted emmede ja hitlerite teemadel

Social-Media-MomPaar päeva tagasi üks sõbranna näitas mulle üht küllaltki humoorikalt kirjutatud teksti ja kuna tegu oli vägagi laste ja peredega seotud teemadega, siis jagasin seda ka Pere24 FB seinal. Tegu siis Malluka blogipostitusega “emmed 🙂 või hitlerid :))?”

Kuna ausalt öeldes ei suutnud kohe alguses välja nuputada, kas nutta või naerda, siis postitasin selle juurde ka oma kommentaari, et tegu tundub olevat tänapäeva tragikomöödia zanriga. Aga isegi see üks postitus vihastas välja päris mitu inimest – osad teatasid postituse all kommentaarides, et lõpetavad meie lehe jälgimise, paar tükki saatis kurja kirja, et miks ma levitan laimu ja eks Pere24 leht pandi ka emmede kommuunis ka mõnda musta nimekirja.

Aga see pole nii oluline – paratamatult ei saa siin ilmas kõigile meeldida ja kõige keerulisem on meeldida väikelaste emadele, sest hormoonide kõikumine koos tugeva stressiga muudab emmed paratamatult küllaltki ettearvamatuks publikuks. Aga mis tegelikult muret teeb on see, et paljud noored emad ongi endale leidnud kommuuni, kust nad püüavad leida vastuseid kõigile küsimustele ja samas elu näitab, et need, kellel oleks teadmised vastata ja head nõu anda, ei kipu tihti sellistes kommuunides aktiivselt osalema.

Foorumid ja Facebook on head info kogumisallikad. Tänu neile kanalitele olen nii mitmedki korrad elus hoidnud kokku tunde ja võibolla isegi päevi, mis kuluks mingi informatsiooni kogumisele või õige inimese leidmisele. Aga siin on paar asja, mille üle tasuks mõelda:

INFORMATSIOONI KORREKTSUS

Kui ma küsin võõrastelt ideid, et mida kinkida näiteks 7 aastasele poisile, siis suure tõenäosusega ei saa miskit halba juhtuda. Pole oluline, mis on vastajate taust, haridus või elukogemus. Kui läheb hästi, siis saan mõne hea idee ja kui ei lähe, siis olen lihtsalt kulutanud paar minutit oma elust, mis kulus postituse kirjutamiseks ja vastuste lugemiseks.

Aga kui ma küsin, et mida teha siis kui lapsel on väga tugev kõhuvalu, siis juba muutub oluliseks ka see, kes vastab. Usun, et ükski arst ei julgeks panna diagnoosi kuskil internetifoorumis – aga on kahjuks palju neid, kes julgevad. Siinkohal olen tähele pannud, et on kahte tüüpi inimesi – ühed, kes vastavad oma looga ja need, kes panevad kirja konkreetsed soovitused. Ja just viimast tüüpi inimesed on need, kes võivad kõige suuremat kahju teha – te ei tea, kust pärinevad nende teadmised ja kes nad on. Kahjuks kuna lapsega eriarsti juurde pääsemine võib olla liigagi keeruline, siis tihti haaratakse kinni sellest viimasest õlekõrrest.

ÕIGEKIRI

Tegu on ka minu enda Achilleuse kannaga – kui päevas palju tekste kirjutada, siis paratamatult kipub sisse lipsama nii mitmeidki vigu. Eriti keeruline on näiteks mobiililt teha postitusi ja samas mõnel suvisel pärastlõunal on see ainuke viis, kuidas kiirelt vastata.

Ma ei ütle, et õigekiri ei ole oluline… Samas kui inimesel on mure, siis mis kasu on sellest, et te teete talle vigade parandust, kuid ei vasta ta esmasele küsimusele? Meenub üks kunagine kogemus, kus pidin kirjutama ühe projekti ja hiljem siis 5 liikmelise töörühmaga seda üle kontrollima. 3 tundi kestnud koosolekul otsiti üles kõik komavead ja pandi mind tundma kui koolilaps koolipingis ning samal ajal ei tehtud ühtegi sisulist ettepanekut! Peale seda ma otsustasin, et inimesed kipuvad õigekirja kallale minema siis, kui nad teksti sisust absoluutselt aru ei saa 😀 Aga muidugi ei tähenda see seda, et ei peaks püüdma ennast parandada.

PRIVAATSUS JA SELLE PUUDUMINE

Kõige rohkem nagu aru saan tekitas pahameelt see, et inimene kasutas oma avalikus postituses internetis leiduvat materjali. Aga see ongi hea õppetund näitamaks, et mis internetis on siis see on seal avalikult.

Saan väga hästi aru kõigist blogijatest kuna ka mulle meeldib vahepeal oma mõtteid kirja panna ja teistega jagada. Blogi on üks eneseväljendusvorm nagu piltide maalimine, laulmine või luuletuste kirjutamine. Ja kuna blogijatel erinevalt näiteks Postimehe ajakirjanikest ei ole kohustust kirjutada X postitust päeva jooksul, siis kirjutatakse siis kui mõni teema kõnetab või midagi mõtetesse ja südamesse kripeldama jääb.

Ja ma ise usun, et Mallukas tegi oma postitusega väga palju head, et selle teema tõstatas ja vähemalt mingi osa inimesi mõtlema pani. Nagu aru saan, siis osade jaoks oli tekst naljakas ja osade jaoks vihale ajav, aga päris külmaks ei jätnud tekst kedagi. Võibolla mõni ema järgmine kord mõtleb veidi pikemalt enne kui järgmise postituse teeb? Võibolla mõni lapsevanem otsustab järgmine kord küsida nõu perearstilt ja mitte anonüümsest foorumist…

Ja minu jaoks oli see postitus lihtsalt naljakas ajaviite lugemine kuni viimase lõiguni…

Reelika:
Mul nüüd mure , et täna käisin tibuga ortopeedi juures ja öeldi , et asi on tõsine , et kui oktoobri teisel poolel pole puusaliigesed paranenud siis on 2aastaseks saamisel tibul opp.ja tänu perearstile kõik kuna tema ei suunanud meid kuhugi varem edasi kuigi teadis , et on liigestega jama ja seega tahan küsida , et kas kellelgi on müüa või anda kasutusele trakse/patju? ma ise sealt ei saanud , sest to inimene on puhkusel kes nendega tegeleb!

Ma ei hakka isegi midagi narrima. Ilmselgelt on inimesel suur mure, onju? Aga mida vastab kirjaoskamatu adminn?

ADMINN: Reelika Kilk te rikute reeglit!Palun tutvuge nendega uuesti,me ei osta siin grupis asju ega ka ei palu,ehk kellelgi on ära anda.Palun kustutage oma postitus või muutke see.Järmisel rikkumisel eemaldatakse teidgrupist,niiet palun lugegege reegleid ja jätke need meelde.Tänan!
ADMINN: Reeeglid on reeglid,kui ei sobi pole midagi teha,need reeglid on tehtud et grupis oleks kord ja kõik reeglid on kõikide jaoks ühesugused!Üks rikub ja teeb nii siis teevad ka teised!See postitus läheb kustutamisele.Ilusat päeva jätku!

Kui emad, kellel peaks olema rohkem empaatiavõimet kui kellegil teisel, ei suuda näha reeglitest kaugemale, siis see on juba traagiline. Saan aru, et reeglid on vajalikud ja internet kipub olema Metsik Lääs, mida tuleb ohjes hoida piitsa ja präänikuga. Aga kui üks kommuun ei suuda olla mõistev isegi omaenda liikmete murede suhtes, siis ei ole see koht, kus soovitaks noortel emadel oma aega veeta ja teadmisi hankida.

Meeldis? Jaga seda ka sõpradega!Share on FacebookShare on Google+Tweet about this on TwitterEmail this to someonePin on PinterestShare on Tumblr

  1 comment for “Järelmõtted emmede ja hitlerite teemadel

  1. hah
    11.08.2013 at 22:53

    “Meenub üks kunagine kogemus, kus pidin kirjutama ühe projekti ja hiljem siis 5 liikmelise töörühmaga seda üle kontrollima. 3 tundi kestnud koosolekul otsiti üles kõik komavead ja pandi mind tundma kui koolilaps koolipingis ning samal ajal ei tehtud ühtegi sisulist ettepanekut! Peale seda ma otsustasin, et inimesed kipuvad õigekirja kallale minema siis, kui nad teksti sisust absoluutselt aru ei saa :D”

    Sealt tulebki õigekirja probleem välja. Üks koma ühes lauses teises kohas ja terve lausesisu ongi teine.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga