Kolmikute sünnilugu: KAURO, REIKO & MAURI

kolmikudJutustanud ema Kerli

Olime juba pikemat aega tahtnud saada kolmandat last. Lootsime saada kahele tütrele lisaks ühe poja. Iga kuu pidin ma ikka ja jälle pettuma – päevad. Hakkasin vaikselt juba lootust kaotama, ju siis oli nii ette nähtud. Mis ma ikka virisen, mul oli ju kaks last juba olemas.

Kuid siis otsustas keegi kõrgem meid ikka rasedusega õnnistada. Ma kargasin õnnest lakke, helistasin kohe mehele ja teatasin uudist. Tema muidugi ei uskunud. Helistasin kohe oma arstile ja teatasin, et lõpuks on see vist ikka õnnestunud ja panin aja kirja.

Mais arstile minnes, tehti igasugu proove ja analüüse, mõõdeti siit ja sealt. Pandi tähtajaks 13.01.2012. ning anti saatekiri ultrahelisse. Kui me 12ndal UHsse läksime, olin ma nii särtsu täis ja lootsin, et kõik on korras ja laps kasvab ilusti. Soo teadasaamisele ma ei lootnudki.Maagiline hetk: ultraheli aparaat mu kõhul, arst vaatas kõik üle ja paistis korras olevat, kui äkki ta tardus ja ütles, et siin on midagi mäda. Mul juba pisarad jooksid, et mis nüüd lahti.

Natuke aega käis aparaat mu kõhu peal ringi ja arst teatas: te saate kaksikud ning paistab, et üks on poiss. Ei osanud nutta ega naerda. Kõik oli mõlemaga korras – see oli kõige olulisem.Nii ma siis käisin kümnendal ringi ja teatasin vapralt kõigile, et me saame kaksikud, kuid me ei osanud arvatagi, et sellega asi veel ei piirdu.Rasedus oli mul üsna raske, 18ndani ma ainult öökisin ja mul oli tohutult halb olla. Õnneks tuli mu töökoht mulle vastu ja muretses natuke kergema töö. Siis saabus 22. august, oli aeg minna uuesti UHsse ja lootsin siis ka sugu teada saada.

Jälle sama arst, väga tore inimene, uuris, kuidas mul läinud on ja andis lootust, et järsku saame ka teada, kes mu kõhus siis kasvavad, kas poisid või tüdrukud.Ärevus aina kasvas: kõik mõõdud korras, looteveed korras, südametöö korras, esimene kaksik poiss, teine kaksik ka poiss. Mul oli ülimalt hea meel, et kaks poissi. Lootsime küll ühte aga kaks on ikka parem. Ja siis jälle see lause – siin on midagi mäda. Palju õnne, teil on kolmikud!

Mees peits oma näo käte taha ja minul aina pisarad jooksid. „Kas te teete nalja?!?!“ Ja kolmas oli ka poiss. Ultraheli uksest välja minnes oli mul küll surnumatja nägu peas, see kõik lõi meil totaalselt jalad alt. Me soovisime kolmandat last, mitte veel kolme.Aga kolm, siis kolm. Lootsin iga päev mööda saata nii, et sünnitegevus peale ei hakkaks. Suutsin välja venitada 32. nädalani. Haiglasse jõudes taheti meid koju saata, kuna 32 on ju liiga vähe, aga kui ma mainisin kolmikrasedust, siis läks siblimiseks: kopsude ettevalmistamissüst, tilk peale ja allasünnituseelsesse osakonda.

Ma kõndisin terve öö ja pool päeva oma tilgutiga, mis pidi sünnitegevuse peatama, kuid see just süvendas seda. Et laste toone kontrollida, tuli UH kabinetis käia ja kõhu peale märgid teha, kus keegi asub, muidu ei saanud midagi aru.14:30 otsustati, et ikka lõigatakse. Siis läks kiireks. Ruttu lauale, mask pähe ja kui ärkasin, siis tundsin ainult jubedat valu. Mind viidi taastuma ja lapsed intensiivi.

Kolm poissi: 1996 g, 2054 g ja 2070 g. Ma ei uskunud oma silmi, kui neid nägin – nad olid ikka nii tillud. Neli päeva veetsime sünnitusmajas ja siis kuu aega lastehaiglas, kus me õppisime sööma. Nüüd oleme juba kodus ja ma olen maailma õnnelikum ema, mul on kaks väga toredat tütart ja kolmikud pojad.