Lapsehoidja kiri lapsevanematele – “Lapsehoidjal on ka oma elu”

Lapsehoidja ja emaOlen 22-aastane neiu, kes tegelenud lapsehoidmise kui tööga juba 6 aastat. Julgen öelda, et 90% peredest, kelle juures käin vestlusel, kurdavad, et kogemused lapsehoidjatega on pigem negatiivsed ning kindlustunne puudub.  Samuti, üsna tihti on artikleid ja arvamusi sellest, kuidas lapsehoidjad on kohusetundetud, ei ilmu kohale, ei vasta meilidele ning vanematel on raske oma võsukesele üldse kedagi leida. Minu kogemus on vastupidine. Või tegelikult on mul neid kogemusi üldse päris palju, seega panen mõned siia kirja.

Väga mitu juhtumit on olnud sellised, et olen käinud vestlusel, mõnes peres isegi proovipäeval ning on kokkulepitud, et vajalikul kuupäeval alustan tööd. Ja siis mõni päev enne olen saanud e-maili, et tead, me paneme hoopis lapse lasteaeda või et me lahendame olukorra peresiseselt ja meil pole hoidjat vaja. Muidugi, arusaadav, aga kas see pole mitte ebaõiglane lapsehoidja suhtes, kes on juba kohale sõitnud, vahel proovipäevagi teinud ning arvestanud peatselt laekuva sissetulekuga? Milleks Sa hakkad otsima hoidjat, kutsud ta kohale, lased tal oma lapsega juba olla ning siis lahendad asja peresiseselt või paned lapse lasteaaeda? Ma ei räägi olukordadest, kus lapsehoidja ja laps ei klapi, ma räägin olukorrast, kus kõik on suurepärane ning töö võiks alata juba järgmisel päeval.

Mul endal on olnud paar olukorda, kus olen käinud suhtlemas mitme perega ning siis neile ausalt öelnud, et annan oma otsusest teada näiteks nädala jooksul. Paar aastat tagasi oli olukord, kus mul oli kaks suurepärast peret ning valisin nende kahe vahel ja ütlesin ühele ei. Kui teises peres tööd oleksin pidanud alustama, teatasid nad, et hoopis vanaema hakkab last hoidma. Ma olin töötu olukorras, kus mul oli väga vaja tööd teha ning raha teenida. Minu olukorra lahendas esimese pere ebaõnnestunud kontakt teise hoidjaga ning nad kutsusid mu enda juurde tagasi. Nüüd, hiljuti, tekkis jälle samasugune olukord. Käisin mitmetes peredes vestlusel ning valisin kaks peret, kelle graafikud mulle sobisid ja andsin neile mõlemale ka teada, et töötan kahes peres, aga kuna tundide arv oli väike, sobisid need omavahel. Asusin ühes peres juba tööle, teises peres oli hoidjat hiljem vaja ning nagu Murphy seaduse kohaselt ikka, saatis teine pere mulle kirja, et neil ei olegi enam hoidjat vaja. Kusjuures see teine pere oli just see, kes natukene rohkem suruda üritas, et äkki ikka valiksin ühe pere ja ma oleks sellisel juhul ka nemad valinud. Sellisel juhul oleksin antud hetkel jälle töötu.

Ükskord otsis ajutiselt hoidjat minu kodukohas olev pere ning ma läksingi nende juurde nii-öelda tutvuma ja ennast näitama. Pereema oli justkui 15-aastane teismeline, enne mulle tere ütlemist hakkas rääkima sellest, et kui nõme on see, et vanaisa sinna tuli. Jätkas juttu sellega, kuidas kass kärvas ära (just selliseid sõnu kasutaski), kuidas tema 2,5-aastane poeg on nii loll, ei räägi, ei saa midagi aru ning kuidas ta mees on mõttetu luuser, magab ainult teises toas. Meie kokkuleppe kohaselt oleksin pidanud sinna minema vaid ühel õhtul, kuid saatsin järgmisel päeval sõnumi, et ma kahjuks ei saa hoidma tulla. Ma ausalt ei suudaks olla töötaja peres, kus ei suudeta respekteerida isegi mitte oma pereliiget. Lapsehoidja ei ole ametlik töötaja, aga mingisugune formaalsus võiks siiski säilida.

Mingil hetkel töötasin ühes peres, kes oli Eestis puhkamas. Algselt sai kokkulepitud, et käin hoidmas õhtuti ning öösel makstakse takso kinni. Esialgu nii oligi. Mingil hetkel hakkasid hoidmised toimuma päevasel ajal, mina kohusetundliku hoidjana läksingi kohale, ise omaette mõeldes, et esimese tunni tasu busside-marsade piletite peale juba ära kulutama pidin. Mul tekkis trots, miks ilma läbirääkimata niimoodi kellaaegu muudetakse. Muidugi oleksin pidanud siinkohal perega rääkima muutunud olukorrast ning täpsustama tingimusi uuesti, leppima kokku bussipileti korvamise või selle, et töötan siiski õhtuti, kuid minu point hetkel on see, et pered arvavad, et hoidjatel muud elu nagu ei olekski ning ollakse valmis iga kell kuskile tõttama.

Meeldis? Jaga seda ka sõpradega!Share on FacebookShare on Google+Tweet about this on TwitterEmail this to someonePin on PinterestShare on Tumblr

  1 comment for “Lapsehoidja kiri lapsevanematele – “Lapsehoidjal on ka oma elu”

  1. Ira
    27.08.2013 at 19:11

    Artiklile jätkuks: Mõnes mõttes ongi lapsehoidja ju see inimene, keda kutsutakse häda korral. Mina olen küll vastu tulnud erinevatele kella-aegadele. Aga kui see pole tõesti võimalik olnud, on minust ka aru saadud. Vastastikune ausus ja austus on kindlasti vajalik, siis jäävad ka arusaamatused ära.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga