Kuu aega tagasi tegin ühe postituse, kus andsime teada, et otsime oma tiimi uut liiget… Üks postitus tõi kahe päevaga 220 huvilist ja terve viimane kuu oleme Eeroga siin tegelenud sellega, et nende hulgast siis leida see õige inimene. Kusjuures väga kurb oli nüüd kõrvale jätta nii palju fantastilisi naisi ( 220 ankeedi hulgas ei olnud ühtegi meesterahvast…), kuid kahjuks saime tööd pakkuda hetkel vaid ühele.
Ja nüüd kus valik on tehtud ja lepingud allkirjastatud, siis tahakski siinkohal teile tutvustada Marist – kahe lapse ema, kes vastupidiselt üldistele trendidele on otsustanud lahkuda oma kodulinnast Tallinnast hoopis kaugele Lõuna-Eestisse. Kui nüüd alates detsembrist meile kirjutate või Facebookis diskussioonis osalete siis suure tõenäosusega on just Maris see, kes küsimustele vastused leiab ja infot jagab ning erinevaid ettevõtmisi veab.
Kuna ma anonüümsusest internetis lugu ei pea, siis palusin tal paarile küsimusele vastata, et kõik blogi lugejad ja meie lehe kasutajad ning FB fännid saaksid ka teada, et kes siis edaspidi nendega juttu ajab Pere24 nime alt 😉
Miks sa tahtsid Pere24 meeskonnaga liituda?
Pere ja lastega seonduv on mind alati huvitanud ja tundub mulle kõige olulisema teemana üldse! Ja olen peretemaatikas paratamatult kaelani sees niikuinii: mul on kaks väikest last ning enne nende sündi töötasin lasteaias õpetajana.
Pere24 blogi lugedes ja meeskonnaga lähemalt tutvudes sai selgeks, et seda keskkonda luuakse inspiratsiooni ja kirega, mis muutis Pere24-ga liitumise mulle väga ahvatlevaks.
Mis on sinu jaoks kõige olulisemad teemad, mida iga tulevane ja praegune lapsevanem peaks enda jaoks läbi mõtlema?
Enne oma laste sündi oleksin vastanud, et peab olema võimalikult kindel oma isikuomadustes, paarisuhtes ja majanduslikes võimetes. Nüüd lapsevanemana olen aga seda meelt, et mingeid garantiisid ei saa jagada ja pole vajagi, sest oluline on tegelikult ainult üks asi: armastamisvõime. Lapsed on oivalised kohanejad ja saavad hakkama peaaegu kõigega, kui neil on kindel teadmine, et nad on tahetud ja armastatud. Ehk siis enne lapse saamist tuleks iseenda sees teha otsus seda last kogu ülejäänud elu armastada. Ja sellele otsusele kindlaks jääda ka siis, kui titt ööde viisi koolikutes karjub või vinniline pubekas ustega prõmmib.
Mis on kõige meeldejäävam asi, mida su enda lapsed on öelnud või teinud?
Ma mäletan mõlema lapse imikueast seda hetke, mil nad esimest korda mulle tittede keeles väljendasid mõtet: „Sa oled maailma parim ema ja ehkki ma enne su peale natuke piima oksendasin, pean ma sind ikkagi üheks igati vaimustavaks inimolendiks!!!” Sisaldas see nendepoolne armastusavaldus ohtrat käte ja jalgadega vehkimist, ainitist silmsidet, tuvastamatut lalinat ja kõrvuni hambutut naeratust. Ja kuna laste varajane beebipõlv on minus mõlemal korral lisaks nunnuhetkedele tekitanud parajas annuses ahistustunnet, magamatust ja kärsitust, et oleks nad ometi juba nii umbes 10-aastased – või vähemalt 6-kuusedki! – siis andis säärane nendepoolne kiindumusväljendus ikka hästi palju jõudu juurde.
Mida muudaksid Eesti riigis perede jaoks kui saaksid peaministriks?
Eesti pered võivad kergendunult hingata – oht, et ma võiksin kunagi peaministriks saada, puudub täielikult.
Ma oleksin vist küll üsna hirmus peaminister, kaugelt liiga haja- ja halemeelne, et minu tegevusest võimalikult paljudele võimalikult jätkusuutlikku kasu oleks.
Ma arvan, et eesti perede jaoks saaks üht-teist paremaks muuta ka peaminister olemata. Noh, et kui me kõik annaksime endast parima omaenda perede heaks – natuke rohkem oma aega, tähelepanu, armastust – siis kasvaksid meie lastest enesekindlamad, avatumad ja sõbralikumad inimesed, kes moodustaksid tervema ja mõnusama ühiskonna, kus väärtushinnangud oleksid rohkem paigas ja peredel meeldivam ja lihtsam toimida.
Sinu lemmikraamat lapsepõlvest?
Ma ei tea oma lapsepõlve lemmikraamatu pealkirja, aga ma tean, kes selle kirjutas. Lindgren.
Võib-olla on selle raamatu pealkiri „Röövlitütar Pikksukk”. Või oli see hoopis „Madlike ja Pootsman katuselt”? Igatahes vaatamata üsna aktiivsele lugemishuvile ja vägagi nauditavatele lugemiskogemustele, mis mind hilisemas elus tabanud on, pole miski mind rohkem mõjutanud kui onu Juliuse kunsthambad, lipuvardasse heisatud väike Ida, vanajumala õiglane kukulind, Alfredo „nõrgad nervid” ja Tjorveni ruudulised püksid. Ehkki Lindgreni maailma mahub nii palju huumorit ja headust ja fantaasiat, siis minu jaoks on kõige olulisem hoopis see, et ta oskas leiutada ajamasina: kui tuleb tahtmine lapsepõlve tagasi minna – nii intensiivselt tagasi, et tunned kõiki samu lõhnu ja kuuled neid hääli, mida lapsena – siis loe Lindgrenit!
// Fotod on pärit Marise enda erakogust – alumisel pildil siis üks vahva tegelane, kes loodetavasti annab inspiratsiooni tulevikus ka mõne blogipostituse jaoks 😉