Mida meile, lapsevanematele, lahkelt lubatakse

BlogipereKoalitsioonileping sai läbi valu ja vaevade, aga loodetavasti seda läbimõeldumalt, viimaks valmis. Sellele on ette heidetud nii liigset üldsõnalisust kui ülemäärast keskendumist detailidele, ja kui vaadata näiteks seda, mida lubatakse lastega peredele, võib leida nii üpris ebamääraseid, kuid kahtlemata kaunilt kõlavaid loosungeid (“Analüüsime võimalusi vanemahüvitise süsteemi paindlikumaks muutmiseks”, “Arendame vanemaharidust”, “Arendame vanemliku hooleta laste asendushoolduse vorme”) kui ka üsna konkreetseid ja uusi lahendusi (nt suurperede 200-eurone lisatoetus; riiklik elatisabifond; töötute vanemate võrdsustamine töötute noortega, mis võimaldab vanematele paremat ligipääsu Töötukassa koolitustele ja abile).

Et kõik lastega peredele pakutav oleks sihtgrupil silme ees, toon siinkohal koalitsioonileppe lapsi puudutava osa koos tekkinud mõtete ja võimalike kitsaskohtadega punkthaaval välja.

Üldpõhimõtted:

1. Ühtegi senist lastega peredele mõeldud toetust ei vähendata.
Väga tore, aitäh selle eest! Küllap on enamik vanemaid selle jaanuarist alanud pöörase priiskamisega, mida praegune 45-eurone lapsetoetus võimaldab, juba lootusetult ära harjunud, ja kahtlustan, et lubadust senist toetust nt taas 19 eurole vähendada, poleks just ülearune populaarsus saatnud.

2. Kaalutakse peretoetuste väljamaksmist siduda perioodilise perearsti külastusega. 
Ühelt poolt on arusaadav, et kuidagi peab jõudma nende lasteni, kes kasvavad puuduliku vanemliku hoolitsusega peredes. Teisalt aga on väga ebameeldiv, kui ühe väikese grupi inimeste vastutustundetu käitumise tõttu hakatakse peedistama kõiki ülejäänusid. Säärane lauskontroll toodab juurde tohutult bürokraatiat, koormab niigi üsna pilgeni täis (pere)arstinimekirju, annab vastutustundlikele peredele signaali, et riik ei usalda meid ja sekkub liigselt pere siseasjadesse. Lisaks võib lastetoetuse äravõtmine peredelt, kes arstile ei jõua, neis peredes kasvavate laste olukorda veelgi halvendada. Siiski tuleb tunnustada püüet mingil moel kiirendada abi vajavate lasteni jõudmist.

3. Analüüsitakse võimalust asendada põhjendatud juhtudel mõni lastetoetus lastele suunatud kaupade ja teenustega.
Miks mitte püüelda veel ebamäärasema lause poole?! Kindlasti saaks! Näiteks  “proovime püüda analüüsida võimalust üritada asendada osa lapsetoetusi lastele mõeldud teenuste ja kaupadega. (Võib-olla.)” – või midagi taolist. Tegelikult ka, väga hägune lubadus. Mis oleks “põhjendatud juht”, milliseid lastele suunatud rahalisi toetusi see puudutaks, millistest teenustest ja kaupadest on jutt?

Suurem tugi laste sünnile ja kasvamisele:

4. Esimese ja teise lapse toetus tõstetakse 60 eurole.
Ehkki võib arutleda selle üle, kas säärane (tsiteerides Ansipit) “lennukilt raha külvamine”  ehk kõigi lastega perede ühetaoline toetamine on ikka kõige otstarbekam, kataks lubatav 60-eurone lapsetoetus vähemalt ära üha pöörasematesse kõrgustesse lennanud lasteaiamaksu või koolilapse huvialaringi kuutasu. Kindlasti leidub paras hulk peresid, kes 15-eurost toetuse tõusu peaaegu ei märkagi, aga kahtlustan, et neid, kes lastetoetuse tõusust pisutki leevendust tunneks, on rohkem. 

5. Luuakse riiklik huvitegevuste toetussüsteem, et iga laps saaks tegeleda spordi või muu huvitegevusega. 
Koalitsioonileppe sõnastus on tegelikult veel kindlam: lubatakse KINDLUSTADA igale lapsele võimalus soovikohase huvitegevusega tegeleda. Noh, saab näha, kuidas seda praktikas rakendada, eriti hajaasustusega maapiirkondades. 

6. Igale 3 või rohkema lapsega perele makstakse lisaks kehtivatele toetustele veel täiendavat 200-eurost toetust.
Suuri peresid tuleb kahtlemata senisest rohkem toetada ja on riigi (ja meie kõigi) huvides innustada praegu 3. lapse saamist edasi lükkavaid või kahevahel olevaid perekondi siiski see kolmas, iibepäästjast lapsuke saama. Kuna 200 eurot kuus makstakse ühtmoodi nii 3 kui 10 lapsega perekondadele, siis ei tule ka liigselt karta, et asotsiaalne kontingent hakkaks iga lapse pealt taskusse kukkuva 200 euro nimel igal aastal beebisid sünnitama ehk siis suurt hulka lapsi vaesesse tootma. 

7. Soodustatakse lastehoidude loomist ning investeeritakse uute lasteaiakohtade loomisesse.
Ehkki omavalitsuseti erineb lasteaiakohtade kättesaadavus suurel määral, pole sõimekohti kuskil jalaga segada, nii et jehhuu vist. Seni peab lasteaiakoht olema tagatud igale vähemalt 3-aastasele lapsele, uues koalitsioonilepingus viidet lapse vanusele ei ole. Ehkki igal lapsel oleks parim vähemalt kuni 3-aastaseks saamiseni oma kodus lähedase täiskasvanu hoole all kasvada – see ei peagi tingimata ema või isa olema, vaid kes tahes usaldusväärne ja armastavat individuaalset hoolt pakkuv hoidja – siis olukorras, kus enamik peresid ei tule 1 palgaga kuidagi toime ning täisajaga hoidja palkamine on samuti enamusele üle jõu käiv, ongi kodulähedaste sõimekohtade suurendamine ainus lahendus. (Kui kunagi ometi hakataks neid lastesõimesid pooleteise kuni 3-aastastele pisitittedele kohasemaks ka muutma, eelkõige laste ja personali arvulist suhet silmas pidades, siis võiks lausa “Hurraa!” hüüda.)

8. Toetatakse abivajavaid lasterikkaid peresid kodu soetamisel.

9. Jätkatakse viljatusravi toetamist.

Töö- ja pereelu ühildamine:

10. Analüüsitakse võimalust muuta vanemahüvitist paindlikumaks.
Säärane sõnastus võiks anda alust kahtlusele, et vanemahüvitist püütakse kuidagi kavalalt vähendada, kuid kuna on eraldi välja toodud, et ükski võimalik muudatusettepanek ei tohi halvendada perede olukorda ega vanemate konkurentsivõimet tööturul, siis tõenäoliselt selliseks hirmuks alust ei ole. Minu meelest oleks täiesti suurepärane, kui vanemahüvitist paindlikumaks muudetaks – näiteks, et selle saaks osade kaupa välja võtta kuni lapse 3-aastaseks saamiseni, mis võimaldaks peredel natuke paremini planeerida lapsehoolduspuhkuse aegset majanduslikku hakkamasaamist ning laseks väikelastel tõenäoliselt veidi kauem kodused või osalise ajaga kodused olla, selle asemel, et sundida pooleteistaastast last ühtäkki valmis olema 8-10-tunnisteks sõimetööpäevadeks.

11. Vanematele võimaldatakse samaaegset puhkust ning arendatakse vanemaharidust (koolitused, nõustamised, tugiisikud).
Noh, see on muidugi väga nunnu, et riik lubab lapsevanematel samaaegselt suvepuhkust pidada, aga kuni on tegemist väikelapsega, tuleb vanematel paraku arvestada lasteaedades suviti toimuva kollektiivpuhkuse ning sellele eelneva ja järgneva suhtelise kaosega, kus rühmad on asendusõpetajate käe alla kokku lükatud  – ning seega valivad paljud väikelaste vanemad siiski kordamööda puhkamise, et laps saaks võimalikult pika osa suvest lasteaiast puhata. Ka nooremate koolilaste puhul tekib küsimus, kas olulisem on kogu perega koos puhata (no muidugi on see ju ka oluline!) või see, et võimalikult suure osa lapse koolivaheajast oleks ka emb-kumb vanematest kodus.

12. Töötuid väikelapse (kuni 8-aastased) vanemaid hakatakse abistama samade tööturutoetustega, millega praegu toetatakse kuni 24-aastaseid noori.
Tegelikult on juba praegu väga suur osa töötukassa koolitustest suunatud mõlemale sihtgrupile, ehk et sisuliselt juba samastataksegi töötuid väikelpase vanemaid töötute noortega. Kahtlemata on tegu olulise võimalusega neile noortele vanematele, kes on järjestikkuste lastega pikalt tööturult eemal olnud ega jõudnud enne laste sündi omandada piisavat haridust või töökogemust. Vanemate tööturul edukaks aitamine on aga kindlasti palju jätkusuutlikum ja olulisem abimeede kui mistahes üldine rahaliste toetuste tõstmine. 

13. Tunnustatakse peresõbralikke ettevõtteid.
Väga tore, muidugi tuleb tunnustada! Aga võiks lisaks tunnustamisele ka INNUSTADA! Innustada üha rohkemaid ettevõtteid hakkama peresõbralikuks, töötajasõbralikuks. 

Vanemaharidus, lastekaitse:

14. Arendatakse vanemaharidust ja vanemlust toetavaid teenuseid.

15. Põhikooli õppekavasse viiakse sisse suhteõpetus.
Kui jätta kõrvale küsimus, kust leida absoluutselt kõigisse koolidesse pädevad suhteõpetuse õpetajad, et loodavast õppeainest tõesti loodetud tulu tõuseks, siis on tegu üsna huvitava mõttega. Eesmärgiks on vähendada suhte- ja suhtlusprobleeme ning koduvägivalda ning kuna see on miski, millega Eesti masendaval moel Euroopas esirinnas on, siis kindlasti tuleb sellega tegeleda ning mingigi edu saavutamiseks tegeleda justnimelt juba maast-madalast. Selleks aga, et inimeste väärtushinnanguid ja käitumismustreid muuta, tuleb leida ja koolitada väga suur hulk väga häid spetsialiste, kes oleksid võimelised seda ainet niimoodi õpetama, et sellest päriselt ka mingi kasu tõuseks. Paraku on, eriti maakoolides, reaalsem see, et uut kohustuslikku ainet hakkaks andma näiteks eesti keele või matemaatika õpetaja (kes on ühtlasi olude sunnil ka kehalise kasvatuse õpetaja, vene keele õpetaja, ajaloo õpetaja, huvijuht ja kohaliku Konsumi osaajaline kassapidaja)…

16. Tugevdatakse lastekaitset ja rakendatakse 2016. aastal uus lastekaistekorraldus.
Uue lastekaitseseaduse üle on kõvasti diskuteeritud, see annab ametnikele senisest märka vabamad käed laste peredest eemaldamiseks, kuid teisalt võimaldab ka tulemuslikumat ja kiiremat sekkumist äärmuslike juhtumite puhul. 

17. Püütakse vähendada elatisrahajuhtumite teket.
Hmm, huvitav, kuidas? Tõenäoliselt peetakse silmas, et senisest enam püütakse lahutuse äärel olevaid vanemaid suunata perelepitusele ja -teraapiatele. Aga teisalt võib see ka tähendada lapse püsiva elukoha määramist praegusest suuremas osas võrdsemalt mõlema vanema juurde, nagu on levinud nt Rootsis. Selge on see, et kuna riik on otsustanud hakata last kasvatavale üksikvanemale ise osaliselt elatisraha välja maksma, siis on igati riigi huvides, et elatisrahajuhte oleks vähem kui praegu. 

18. ja 19.  Luuakse elatisabifond ning rakendatakse jõulisi meetodeid, et võlglastelt raha kätte saada.
Kui rongavanem oma lapsele elatist ei maksa, saab last reaalselt kasvatav vanem pöörduda elatisabifondi poole ning riik maksab talle 100 eurot kuus toetuseks. Selle raha nõuab riik elatisvõlglaselt ise sisse. Kuivõrd elatise täpne suurus määratakse kohtus, kuid see on kindlasti suurem kui 100 eurot, siis ülejäänud summa jääb võlglane jätkuvalt teisele vanemale võlgu. Kuna riigil on märksa suuremad võimalused võlgnikult raha tagasi nõuda kui last kasvataval üksikvanemal (nt keeldutakse võlglasele väljastamast tegevuslubasid, ei maksta riigitoetusi või arvatakse elatis maha tulumaksutagastuselt ja kogumispensioni fondidest, suurendatakse täitevametnike volitusi ning pääsetakse paremini ligi piiriüleste juhtumite andmetele), siis tõenäoliselt väheneb elatisvõlgnike hulk tõepoolest.

20. Arendatakse lastekodulaste riikliku hoolduse vorme.
Oeh, see on nii ulatuslik – ja valus – ja ühtlasi jätkuvalt varjusolev teema, et vajaks tegelikult eraldi blogipostitust. Aga lühidalt on praegune asenduskodude süsteem küll kahtlemata töötajate heast tahtest kantud ja üliohtralt riigiressursse neelav, kuid paraku väga väikese “eduga”. Lastekodu ja palgalised kasvatajad lihtsalt ei asenda kodu ega anna vanemliku hooleta lastele piisavaid toimetulekuoskusi asenduskodujärgseks eluks. Iga laps vajab ja väärib perekonda! Muidugi on väga hea, et vähemalt sõnaliselt on võetud riiklik suund just perepõhistele asenduskoduteenuste toetamisele, kuid selleks tuleb väga ulatuslikult arendada hooldusperede süsteemi ning koolitada väga suures mahus kvaliteetseid hooldusperesid ning see üks väike ja üldsõnaline punkt koalitsioonilepingu lapsi puudutava peatüki lõpus ei anna just ülearust lootust, et asenduskodudes kasvavate laste vajadustega eriti jõuliselt tegelema asutaks. Keda vanemliku hooleta laste teema rohkem puudutab, soovitan tutvuda leheküljega http://www.kasupered.ee

Blogipere2

Meeldis? Jaga seda ka sõpradega!Share on FacebookShare on Google+Tweet about this on TwitterEmail this to someonePin on PinterestShare on Tumblr

  2 comments for “Mida meile, lapsevanematele, lahkelt lubatakse

  1. Sirli
    14.04.2015 at 23:06

    Mulle meeldiks enim, et oleks seadus, mis võimaldaks lapsega kodus olla kuni tema 3-aastaseks saamiseni või VÄHEMALT nii kaua kuni laps on lastesõime/-aeda minekuks valmis ehk siis maksta vanemahüvitist kuni lapse 3-aastaseks saamiseni. Olen hetkel 1a3k lapse ema ja ei kujuta kuidagi ette seda, et see pisike lapseke peaks varsti minema kuskile võõrasse kohta terveks päevaks. Kui ta veel ei saa arugi, miks see vajalik on, et ta terve päeva ema ei näe. Kasvatan last praktiliselt üksi ja ei kujuta küll kuidagi ette seda, et peaksin hakkama saama 45€-ga kuus, kui tööle minna kohe peale vanemahüvitise lõppu ei ole võimalik. Siinkohal mainin ära, et kindlasti ei teinud ma last riigile vaid ikka endale !! Aga lihtsalt ei osanud iial ette aimata, et mul pole teist poolt toetamas.

  2. Liisa
    15.04.2015 at 08:35

    Rääkides elatisrahast. 100 euro garanteerimisega annab riik märku, et 100 eurot kuus on piisav, kuigi ametlik miinimum on praegu 195 eurot. Tundsin kord meest, kes maksis oma lastele täpselt sama palju kui riik – 19 eurot vist siis praeguses rahas. Ei teagi, kas ta hakkas rohkem maksma, kui riik tõstis lastetoetuse 45 eurole, pole temaga enam suhelnud. Kusjuures ta ei ole mingi vaene mees, vaid keskmisest kõrvasti kõrgema palgaga, IT-mees selline. Olen kindel, et tema üle 100 ei maksa oma lastele, kui riik rohkemat ise ka ei garanteeri.
    Nii et kui riik väärtustab, on see nagu märk, mis on normaalne.
    Muidu, mina neljalapselisena olen küll mures. Kuna lapsed vanuses 19,18,8 ja 7, siis kolmanda lapse toetus ei puuduta enam meid, aga haridus tuleb suurtele ikka välja töötada. Praegu tulen toime napilt, töötan mitmel kohal, lisan projekte. Kui asjad kallinevad, siis on pahasti, tuleb hakata klassiekskursioonidest end välja keerutama. Muidugi olen üksi, sest näidake meest, kes tahab palju lapsi :). Noorena naiivselt arvasin, et selliseid mehi on, aga see on teine teema. Kui hakkab raske, on mehed esimesed murduma ja haihtuma, lihtsam on ju uus naine vaadata. Naised saavad alati hakkama. Aga selle peal ju lastaksegi liugu, see on tavaline.
    Nii et bensiinihinna tõusu küll kardan – see teeb kõik kallimaks. Ise ma endale uut autot osta ei saa (mis vähe benssu tarbib).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga