Väikesed (vahvad ja vastikud) lapsed vabaõhuüritustel

Blogisse trumm

Põnn teeb müra

Käisin hiljuti ühel väga mõnusal vabaõhukontserdil. Kontsert algas alles kell 8 õhtul, musitseerijateks kaks mitte just ülearu elava lavašõuga meesterahvast, kelle puhul lugude teravmeelsed sõnad ja sügav sõnum on vähemalt niisama olulised (kui mitte olulisemad) kui viis – minu jaoks tundus seega ilmne, et tegemist on (üksnes) täiskasvanute üritusega. Ometi oli publiku hulgas päris mitu last. Mõned päris väiksed, paar eelkooliealist, 2-3 koolilast. Täitsa nunnud ja toredad tegelased tundusid. Ja neil täiega vedas! Otse lava kõrval oli liivakast, kus mudilased mõnusalt mängida said ega pidanud ennast seega laval olnud onude jutuvadast üldsegi häirida laskma. Lapsed mängisidki. Vahepeal jooksid. Ja sekka kolistasid kividega. Kolistasid kohe hästi pikalt ja põhjalikult ja ausalt öeldes üsna lakkamatult. Ma ei näinud hästi, kuidas või mille vastu, aga mingil moel tekitasid nad väga valju toksimishäält, nii valju, et see kostus üle muusika. Ja mina läksin krampi. Mitte selle pärast, et see kolks-kolks-kolks ülearu ärritav oleks tundunud, vaid mus tekkis lapsepõlvest tuttav tunne, teate küll, kui mõni üleannetu klassikaaslane mingi sigadusega vahele jäi ja oli teada, et nüüd läheb õpetajapoolseks põhjalikuks pragamiseks. Ma niisiis ootasin hirmuga, et esinejad, kes juba mitu korda laste poole viltuseid pilke ja kõveraid muigeid saatnud olid, kaotavad enesevalitsuse ja reageerivad nii, nagu me tavaliselt reageerime – kurjalt ja sarkastiliselt – kui keegi väga ebasobivalt käitub.

“Kolks-kolks-kolladi-kolks!” kostus jälle üle esinejate jutu. Muusikud vaatasid taas kord liivakasti poole (nii, nüüd küll hakkavad riidlema!) ja üks ütles publikule: “Näete, meil on taustabänd ka täna!” (Publik naeris.)
“Jaa, täitsa hästi mängivad,” arvas teine.
“Mis, kas sulle siis ei meeldi, et mängivad?” imestas esimene iroonilisel toonil.
“Ei, muidugi meeldib. Ikka ju tore, kui lapsed kenasti mängivad,” kinnitas teine samas laadis. Publik naeris. Lapsed jooksed minema, oma vanemate juurde küllap.
“Hei, taustabänd, kuhu teie siis nüüd jooksete? Meil on kontsert ju alles pooleli!” hüüdis muusik neile lavalt järele.
Lapsed tuldiki hiljem tagasi, uuesti mängima ja uuesti kolistama, aga enam ei seganud see kolin tõepoolest kedagi, ma tõesti usun, et esinejaid ka mitte. Nad olid sellest totaalselt üle ja tänu nende muhedale üleolekule võis publik ka end lõdvaks lasta ja pigem muiata kui pahaselt poriseda (vanemate aadressil, kes oma kasvatamatuid jõmpsikaid igale poole kaasa veavad ja neid siis üldsegi vaos hoida ei taipa ja meie ajal oleks sihukestele kaakidele üldse kitli peale antud ja lapsed räägivad siis, kui kana pissib ja seda ma ütlen, et tänapäeva noorus on ikka hukas, mis hukas!!!)

Mulle meeldis nende muusikute suhtumine väga. Meeldis, et nad ei neelanud seda, mis neid ja publikut ilmselgelt häiris, kibestunult alla, heites pahuraid pilke publiku suunas; meeldis, et nad ei hakanud tõrelema ega manitsema, mis oleks õhustiku ebameeldivalt teravaks ja kuidagi piinlikuks muutnud; ja meeldis, et nende mõnus sõbralik iroonia, mis küll ei toonud lõplikku vaikust liivakasti veerele, ikkagi omal moel lahendas olukorra ja lasi publikul end lõdvaks lasta. Ometi hakkasin ma mõtlema, mida võisid tunda või mõelda need vanemad, kelle lapsed kolksutasid. Lapsi keelama või ära tooma nad ju ei läinud. Küllap nad naersid ülejäänud publikuga kaasa. Võib-olla ei tabanud päris hästi esinejate sõbralikkuse taga olnud vihjet, mõtlesidki, et ikka ju tore, kui lapsed kenasti mängivad, on see siis kontserdil või kuskil mujal!

Lapsevanemate tundlikkus selles osas, milline nende võsukeste käitumine on veel okei ja milline enam mitte ja vajaks sekkumist, on üldse ikka kohutavalt erinev. Ma ise olin esimese lapsega lausa paaniliselt korralekutsuv, laps oli titena eriti elav ja uudishimulik tegelane ka ja mina siis muudkui jooksin tal järel ja õpetasin ja keelasin ja ennetasin ja kutsusin korrale. Nüüd vanema ja targemana arvan, et seda minu kantseldamist võis ülejäänud seltskonnal palju tüütum ja häirivam vaadata olla kui oleks olnud jälgida tollal 1-2-aastase lapse agarat tegutsemist, aga no mis teha. Ma põdesin hirmsasti selle pärast, mida teised inimesed mu lapsest või minust kui emast arvata võiksid ja ajasin sellega iseennast ja oma last kohati vist täitsa hulluks.

Teise lapsega võtan hoopis lõdvemalt. Ma ei luba tal muidugi avalikel üritustel teisi inimesi lausa segada, aga ma ei valva nii paaniliselt iga ta sammu ja ei sussuta iga ta sosinat. Olen õppinud palju hoolsamini valima üritusi, kuhu ma üldse lastega lähen, ja otsima lapsehoidjad selliste kontsertide ajaks, mis lastele midagi ei paku või mis nõuaksid meilt lapsevanematena liigset valvelolekut ja kantseldamist. Lastega koos oleme käinud lisaks lasteetendustele ja -kontsertidele näiteks laulupeol, tantsupeol, Viljandi folgil (välikontsertidel), mitmete laatade ja kõiksugu “päevade” raames toimuvatel vaba sissepääsuga kontsertidel (nt raekoja platsil või kuskil pargis). Enamasti võtan kaasa piknikuteki, et saaksime end igaks juhuks lavast veidi eemale istutada ja et lastel oleks mõnus “oma ruum”, mõned väiksemad mänguasjad (loomad, autod, üllatusmunadest saadud kribu-krabu vms), mõne raamatu või lasteajakirja, paar pliiatsit, väikese märkmiku, natuke mittekrabisevas pakendis näksimist ja vett.

Pooleteistaastane Karl mängib Viljandi folgil ennastunustavalt ega sega kontserti nautivaid täiskasvanuid.

Pooleteistaastane Karl mängib Viljandi folgil ennastunustavalt ega sega kontserti nautivaid täiskasvanuid.

Siin on mõned näpunäited, mis mul enesel lastega üritustel käimise lihtsamaks on muutnud:

* Vali üritust hoolega! Ka vabas õhus toimub väga suurt süvenemist ja publiku täielikku vaikust nõudvaid üritusi, millel oleks piin viibida nii lapsel endal kui last pidevalt korrale kutsuma sunnitud oleval vanemal.
* Mida hilisem on ürituse algusaeg, seda tõenäolisemalt ei ole esinejad/korraldajad mõelnud seda kogupere üritusena.
* Räägi enne kontserdile või etendusele minemist lapsega sellest, milline käitumine on lubatud ja milline mitte, siis piisab pärast vaid vaiksest meeldetuletusest.
* Ole valmis lapsega vahepeal veidi eemal jalutama, kui ürituse korraldus seda vähegi lubab. Lapse jaoks on väga raske enda jaoks mitte ülearu köitvat lavalist tegevust mitu tundi ühe koha pealt vaadata.
* Võta kaasa väikeseid mänguasju (mitte häälttegevaid ja kolisevaid lelusid!), värviraamatuid, nuputamisvihikuid jms vaikset tegevust võimaldavat.
* Võta lapsele kaasa natuke süüa ja juua, aga rohkelt suhkrut sisaldav kraam ei pruugi olla parim valik, sest võib lapse väga energiliseks ja ülemeelikuks muuta.
* Ole valmis ürituselt enne lõppu lahkuma, kui laps liigselt väsib või keeldub paigal püsimast ning vaikselt olemast ja hakkab teisi ülemäära segama.
* Ükskõik, kui kenasti su laps ka ei käituks, leidub peaaegu alati neid, kes väikelastele vabaõhuüritustel viltu vaatavad. Aga õnneks leidub alati neidki, kes lapsele sõbralikult ja lapsevanemtale toetavalt naeratavad 🙂

Meeldis? Jaga seda ka sõpradega!Share on FacebookShare on Google+Tweet about this on TwitterEmail this to someonePin on PinterestShare on Tumblr

  1 comment for “Väikesed (vahvad ja vastikud) lapsed vabaõhuüritustel

  1. 17.07.2015 at 09:31

    Keegi kommenteerib laste kaasavõtmist konserdile,kes kisavad ja ei kuula ema,see on kasvatuse vili ja kui ei ole kes aitab last ja õpetab teda,siis millest räägime.Olen ise päris palju lapsi hoidnud ja kõik lapsed on kuulekad,arukad.Oleneb ju ikka kasvatusest ja loomulikult õhtusele kontserdile ei võeta lapsi kaasa.lgp Tiiu

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga