Ehtne maakas!

Mina julgen küll enda kohta öelda, et olen 100% maakas. Ja ma olen selle üle väga uhke! Minu lapsepõlv möödus vanavanemate juures, kus sain nautida ja kogeda maaelu rõõme. Nautida just seetõttu, et minul pole mingeid koledaid mälestusi sellest, kuidas ma oleks pidanud rasket tööd päevast päeva rügama, heina tegema, kartulit võtma või loomi karjatama, kuigi kõik need tegemised ja toimetused olid ka meie peres.
Elena Shumilova maagilised fotod lastest ja loomadest idealiseerivad maaelu imelisel moel.

Elena Shumilova maagilised fotod lastest ja loomadest idealiseerivad maaelu imelisel moel.

Eks oma osa on siin ka sellel, et olen ikkagi uue vabariigi laps, kus maaelu polnud enam nii A ja O, kui see  oli 10 aastat enne minu sündi.

Minu vanavanemad pidasid alati tähtsaks seda, et ma saaksin küll asjadest osa, kui mul soov on, kuid kõige olulisemaks peeti ikkagi seda, et ma saaksin ka omi mänge mängida ja hiljem kooli ajal muutus oluliseks minu õppimine. Ehk nende heade mälestuste tõttu ma nii väga fännangi seda maaelu ja leian, et maal elades saavad lapsed tunda ikka seda kõige õigemat lapsepõlve, kus nad saavad kättpidi iga asja juures olla.

Mina kahjuks oma lapsele sellist lapsepõlve hetkel pakkuda ei saa. Muidugi me käime tegema väga palju õues ja käsipidi on ta nii liiva kui ka vahel pori sees, kuid see on ka kõik. Tuppa tulles ümbritsevad teda siiski kipsist korteriseinad. Ei mingit maaelu imelist  lõhna ja vaikust, ega muretsemist selle pärast, kas puid ikka jagub, et talvel soe oleks, kuidas vesi tuppa tuleb või kas see aasta on talveks piisavalt  kartuleid ja kapsaid-porgandeid. Muidugi on linnaelul ka omad võlud ja nad nagu minu mees leiab, siis tänu sellele, et me hetkel Soomes elame, suudame lapsele tulevikus pakkuda palju rohkem erinevaid asju ja käimisi, kui Eestis elades. Jah, ma olen sellega igati nõus, siinne elustandard ja palgad ning kõik muu on ikka üsna erinev sellest, mis hetkel Eestis on, aga… Aga Eesti on ikkagi meie kodumaa! Ja täis minu unistusi ilusast lapsepõlvest. Samas saan ma aru, et mina ei saa ju enda unistusi ja mälestusi oma lapsele peale suruda ja jalgu trampides nõuda, et tema kõiki neid asju läbi elaks, mida mina omal ajal kogesin.

Meie kõigi lapsepõlv on erinev oma rõõmud ja muredega. Minu oma on mulle meelde jäänud ilusa ja kergena, kuigi vahel tuli ka natuke raskemat tööd teha. Minu mehe lapsepõlvest meenuvad talle aga just nimelt need rasked töörügamishetked ja see meeletu soov, et saaks ka lõpuks ometi minna sõpradega ja võrriga mere äärde või küla vahele  mängima. Millised mälestused meie lapsel kunagi oma lapsepõlvele tagasi vaadates meenuvad, on veel teadmata, kuid ma tean seda, et see kõik on minu ja minu mehe teha.  Ma väga loodan, et tulevikus ei ütle ta enda kohta, et ta on 100% linnainimene ja ta on selle üle uhke. Ehk on see soov minust küll isekas, kuid ma loodan, et nii minu kui minu mehe töötegemise ja maaelu nautimise geenid on edasi kandunud ka meie põnni.
Elena Shumilova foto Milliseks kujunevad meie laste mälestused oma lapsepõlvest, näitab aeg.

Elena Shumilova foto
Milliseks kujunevad meie laste mälestused oma lapsepõlvest, näitab aeg.

Meeldis? Jaga seda ka sõpradega!Share on FacebookShare on Google+Tweet about this on TwitterEmail this to someonePin on PinterestShare on Tumblr

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga