Sidrunitest ja pagulastest – ehk üldistamise võlud ja valud

Üks eesti mees kirjutas oma sotsiaalmeediakontol, et “kõigil mudakoonudel tuleks munad maha võtta!”. Sama “härrasmees” oli oma profiilipildile lisanud märgi “Rahvuslus ei ole rassism”. See oleks naljakas, kui see poleks nii masendav.

Teine eesti mees kirjutas ühel rassis… ee… tahtsin öelda rahvuslikul lehel, et “keskmine aafriklane on 11-aastase valge lapse tasemel oma mõtlemiselt ja on vägivaldne!” (Rahvuslus? Või siis ikkagi rassism?)

Mu tuttav, 20ndates noormees, pidas mõne nädala eest sütitava kõne teemal, et olgu pealegi, isegi kui seal kuskil ON sõda ja kaos, siis õiged mehed võitleksid oma kodumaal, mitte ei pageks parema elu peale. Tüüp ise sahkerdas ennast kaitseväest ära ja oli vaid mõned aastad tagasi, kui rahvuslus veel nii popp polnud, oma kavala skeemi üle uhke kui kukeke.

Neljas algatas oma sotsiaalmeediakontol arutelu selle üle, kas “murjamite inteligents (kirjaviis muutmata) küündib valge mehe (no muidugi mehe!) tasemele” või mitte.

Viies… aga ei. See polegi oluline, mida arvasid, ütlesid ja tegid viies, kuues ja sajas. Kui palju näiteid ma ka ei tooks, teeniks see, mida ma kirjutan, ikkagi üksnes üldistamise huve, täpselt samuti, nagu laused “naised ei oska autot juhtida”, “mehed ei nuta” või “mustanahalised on nii- ja niisugused”.

Üldistamine on tegelikult väga tõhus meetod, kuidas aju- ja ajaressursse kokku hoides käigupealt otsuseid ja järeldusi teha. Aga nii nagu heade asjadega enamasti olema kipubki, ei sobi ka üldistamine kasutamiseks alati ja igas olukorras. Eriti ettevaatlik tasub üldistamisega olla siis, kui kaalul on inimeste heaolu. Lihtsal süllogismil baseeruv reegel võiks olla, et see, kui kõik X on Y, ei tähenda, et kõik Y on X. Kõik sidrunid on puuviljad, kuid kõik puuviljad pole sidrunid. Kõik isad on meessoost olendid, kuid kõik meessoost olendid ei ole isad. On ju loogiline?

 

Sidrun. Puuvili. Aga mitte iga puuvili pole sidrun!

Kui möönda, et ühe objekti kuulumine mingisse gruppi ei anna võimalust kogu seda gruppi paika panna (nii nagu ei saa otsustada, et kõik puuviljad on kollast värvi ja talumatult hapud – sest et sidrun ju on!), nii ei saa ka inimest, kes mingisse gruppi kuulub, üksnes sellesse gruppi kuulumise järgi paika panna.

Kui punapäine Väints lööb kassipoega jalaga ja pillub parte munakividega, siis tundub üldistus, et tegu on hoolimatu mölakaga, üsna adekvaatne. Aga kui Väintsi käitumisest tehakse järeldus, et kõik punapead on loomade vastu julmad, siis on loogikaga vastuollu ja üldistamisega liiga kaugele mindud. Kui Pets, kes usub, et mustanahalised tuleks pikema jututa mättasse lüüa, kuulub mõnda pagulaspelglike gruppi, siis ei tähenda see, et kõik selle grupi liikmed mõrvamõtteid mõlgutavad rassistid on. Ja nüüd (hoiatan, tuleb keeruline koht!), kui raske seda ka poleks uskuda neil, kes valdavad ainuõiget ja lõplikku tõde eestluse ülimusliku olemuse osas – sama loogika kehtib ka pagulaste kohta! Ausalt ka! See, kui osa neist kuritegusid teeb, ei anna alust juba ette hukka mõista mõnd teist, samuti pagulaste hulka kuuluvat inimest, kes aga kuritegusid teinud ei ole. Täpselt nii, nagu tuhanded kurjategijatest eestlased ei anna õigust hukka mõista mind, kes ma ju samuti eestlane olen.

Sellega, pandagu lahkesti tähele, ei ole öeldud midagi rändekriisi kohta. On täiesti võimalik suhtuda skeptiliselt Euroopa riikide võimekusse siiatulvavate inimhulkadega toimetuleku osas, kuid hoiduda ebainimlikest repliikidest ja rassismist – ja ma ei mõtle selle all püüdlikku poliitkorrektsust, vaid sisulist, inimolendeid võrdselt väärtustavat üldist eluhoiakut.

 

Lamar. Pagulane. Aga mitte kõik pagulased pole 5-aastased ja nunnud. Magnus Wennmanni foto.

Üldistamine kui võime ongi aegade jooksul välja arenenud selleks, et võimaldada inimeseloomakesel uute asjadega silmitsi seistes kiireid otsuseid teha, seega on inimlikult mõistetav, et me seda meetodit enda jaoks tundmatuga kokku puutudes nii agaralt kasutame. Sest millegipärast suhtutakse üldistamisesse soosivalt just siis, kui otsuseid tehakse teiste kohta – mis endasse puutub, siis peetakse oluliseks inimolemuse keerukamatesse kihtidesse süveneda! Aga see vahetegemine pole moraalne ega õiglane!

Käitu teistega nii, nagu sa tahaks, et sinuga käitutaks – seda pole ju palju nõutud? Mitte teistelt, vaid iseendalt? Meil kõigil? Teate ju seda lugu saksa rahvaluuleteadlasest, kes oma suurteoses kõik teised rahvad paika pani (nt eestlased olla “väike rahvus Läänemere ääres, kes valetab ja varastab”), kuid enda rahva iseloomustuseks kirjutas: “Sakslaste hingelaad on väga keeruline ning vajab veel edasist uurimist.” Vot just seda tahet lisaks oma lähikondlastele ka teistesse lihast ja luust inimestesse süveneda, nende hinge ja iseloomu uurida, mitte mingite väliste tunnuste alusel pahatahtlikult paika panna, soovitakski. Igal konkreetselt juhul eraldi ja üldistuste lõksu langemata. Ja sugugi mitte ainult potentsiaalse pagulastulvaga seoses, vaid üldisemalt ka. Noh, et kui keegi on hädas, siis aitame. Kui kedagi kiusatakse, astume vahele. Kui keegi FB-s või ajalehekommentaariumis tapmisähvardusi pillub või massimõrvareid (hitler, breivik; suurtähe puudumine on taotluslik) appi kutsub, siis ei laigi tema postitusi. Ma ei tea, tunduks tervemõistuslik kuidagi.