Maaslamajat küll ei lööda, aga kui need on omad vitsad, mis peksavad?

Ma töötan õpetajana. See on mind väga tolerantseks muutnud. Inimeste leidlikkus nii ahhetamapanevalt geniaalseid kui ka absoluutselt idiootlikke tegusid teha ei šokeeri mind enam ammu. Ja siis ühtäkki käitub keegi nii jaburalt, et midagi imestusetaolist tungib mu kalestunud hinge ja pean tõdema, et inimliku lolluse piirid on veel laiemad, kui olin seni arvanud.

Hiljuti ilmus lehtedes ja sotsiaalmeedias lugu noormehest, kes arvas, et kui ta linnas 101 km/h kihutab, politseile vahele jääb, nende peatumismärguannet eirab, politsei eest kiirusega ligi 200 km/h põgeneb ja seejärel politsei poolt rajalt maha rammitakse, siis lasub süü kukkumise tagajärjel temal ja kaasreisijal tekkinud muhkude-kriimude osas – politseinikel! “Olen šokis,” kirjutas ta. Ma arvan, et ta oligi šokeeritud, sest võib-olla oli see üks väheseid kordi ta elus, kus keegi sekkus otsustavalt; kus tema teole järgnes piisavalt ebameeldiv tagajärg.

Nagu väikelaps ei õpi vahel enne, kui on ise oma näpud ära kõrvetanud, nii juhtus ka selle noormehega: ta sai valusad muhud ja kipitavad kriimud, enda väitel (erinevalt sellest, mida kaasreisija väitis) ka luumurru, ja see ei meeldinud talle sugugi. Aga selle asemel, et õppida – nagu väikelaps õpib, et kuuma ahju ei tohi puutuda – et äkki siis ei kihutaks linnatänaval kaks korda kiiremini, kui lubatud – tegi tema oma peakeses järelduse, et politsei tegi mulle haiget… politsei on paha! Väikelaste emana tuli seegi tuttav ette: kui ülemeelikus tujus pisipõnn ema-isa keelule vaatamata edasi mürgeldab ja end vastu teravat lauanurka ära lööb, saab temagi laua peale kurjaks ja üürgab: “Paha laud!”

Related image

Noormees esitas oma nägemuse loost esmalt justkui vabandusena. “Mul on piinlik,” kirjutas ta. Ainult et sellele vabandusele järgnes üks väike sõna – “aga”. Vabandus, millele järgneb “aga”, ei ole vabandus, vaid eneseõigustus. Ja see ei puuduta enam üksnes seda õnnetut mootorrattaga kihutanud “ohvrit”, vaid tasuks meeles pidada paljudel teistelgi, kes on kas mõtlematusest, kehvast sõnavalikust või mingisuguste möödarääkimiste ja -mõistmiste tulemusena totaalselt puusse pannud ja asuvad siis vabandamise asemel hoopis ennast õigustama ja seda, kes haiget sai, liigses tundlikkuses süüdistama. Tundub, nagu oleks vabanduse palumises midagi häbiväärset, ehkki tegelikult peaks olema vastupidi. Võime vabandada, oma eksimusi ära tunda ja möönda, peaks ju näitama hoopis inimese analüüsivõimet, selgroogu, küpsust, õppimisvõimet, suutlikkust panna end teise inimese mätta otsa. Miks see vabandamine siis ometi nii raske on?!

Meil on nii väike riik, meil on nii vähe inimesi. Miks on siis nii raske üksteist hoida? Mitte teha üksteisele haiget – sõnadega, tegudega – ja teise inimese elu ja valikuid väärtustada? Sest midagi väga olulist – näiteks enesealalhoiuinstinkt – näib meie ühiskonnas päris põhjalikult logisevat, kui me iseennast ja teisi mõtlematusest tapame. Maanteameti statistika liiklusõnnetuste kohta ütleb, et selle aasta nelja kuuga on liikluses surma saanud peaaegu sama palju inimesi, kui eelmisel aastal kokku. Midagi väga logisevat tundub olevat ka selle inimese peas, kes selle asemel, et oma süüteo eest vastutus võtta ja politseinike märguande peale peatuda, eelistab potentsiaalselt tappa iseennast, oma kaaslast või kaaskodanikke.

Ma töötan õpetajana. Ma lihtsalt pean olema optimist. Seega ma optimistlikult loodan, et ühel hetkel tabab mingisugunegi küpsemine ja mõistlikumaks muutumine iga noort inimest. Võib-olla on ka kõneaolune noormees viie, kümne või kahekümne aasta pärast õnnelik, et tema kihutamine lõppes ta enda muhkude ja sinikatega, mitte kellegi teise surnuks või sandiks sõitmisega. Seni aga soovitaks tal oma FB-seinalt see piinlik eneseõigustus kustutada ja kirjutada asemele üksainus lause:

Vabandust, et ennast ja teisi ohtu seadsin, ma enam ei tee. 

Meeldis? Jaga seda ka sõpradega!Share on FacebookShare on Google+Tweet about this on TwitterEmail this to someonePin on PinterestShare on Tumblr

  3 comments for “Maaslamajat küll ei lööda, aga kui need on omad vitsad, mis peksavad?

  1. Kaie
    27.04.2017 at 15:17

    Olen nõus eelkõnelejaga. Meil kõigil oleks kergem, parem ja ohutum elada kui peaksime kinni kehtestatud reeglitest ja piirnormidest. Kui kihutaja ise ei saa aru, et ta on teistele ohtlik, siis tulebki talle sellest märku anda. Antud juhul tegi seda politsei ja näitas, mis võib juhtuda. Aga näidatigi nii, et avarii ei lõppenud surmajuhtumiga vaid ainult kriimustustega.
    Kas see on õige? Minu arvates on, sest me ju ei tea, kuidas muidu see tohutu kihutamine oleks lõppenud. See oli eeskirjade rikkumine ning politseil on kohustus kutsuda selliseid korrale.

  2. Õpetaja
    28.04.2017 at 07:52

    Võime vabandada, oma eksimusi ära tunda ja möönda, peaks ju näitama hoopis inimese analüüsivõimet, selgroogu, küpsust, õppimisvõimet, suutlikkust panna end teise inimese mätta otsa. Miks see vabandamine siis ometi nii raske on?

    Sest need võimed ja omadused puuduvad. Seda pole õpetatud, kasvatatud.

  3. Katrin Linkov
    28.04.2017 at 08:43

    Häbi on selliste inimeste pärast ja ka nende pärast, kes tõttasid neid kaitsma. Kui Su laps oleks selle tee peal olnud ja surma saanud…….Ma ei tahaks olla selle lapse vanem, kes ei saa aru mida ta tegi, sest seda last pole piisavalt õpetatud ja kasvatatud . Reeglid tuleb seada juba väikestele lastele. Sest sellega teeme nende enda elu lihtsamaks. Keegi ei ela maailmas üksi. Neist noortest peaks saama kunagi lapsevanemad- ja siis peaks ju olema kogemused mis on hea ja mis halb!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga