Maavanaema – nostalgia eelmisest sajandist

Kui ma väike olin, siis olin ka ise üks neist lastest, kellel maavanaema polnud. Õnneks oli mu klassiõel just selline tõeline maavanaema – ja õnneks oli ta alati nõus ka mind vastu võtma. Sellest ajast on mul meeles, kuidas lakas heintes magasime, lehma lüpsma õppisin ja kohalikul külakalmistul ühe tundmatu neiu mahajäetud hauaplatsi korda tegime.

Eelmine aasta sattusin kogemata jaanipäeval Hiiumaale – ühte väikesesse kohta nimega Kaigutsi. Ööbisin seal külavanema juures, kelle kodu meenutas just neid lapsepõlve suvesid – olid kariloomad, mesilastarud, kuuri all oli kangasteljed ja oli rahu ja vaikus. Ja paratamatult tekkis mõte, et kahju, et paljudel lastel pole tänapäeval enam võimalust kogeda elu teispool linnamüüre.

Aga tegelikult on see võimalus olemas ka praegu… On ju ikkagi veel neid, kes elavad oma taludes ja kus ei arvata, et piim tehakse poes valmis ja kus elatakse aastaaegadega ühises rütmis. Lihtsalt paljud meist ei tea, kus selliseid inimesi leida.

Hetkel siis saigi lisatud ka andmebaasi eraldi võimalus end maavanaemana registreerida. See on nüüd juba osapoolte enda asi, kas siis lepitakse kokku pigem ühesuunalises külaskäigus, kus kompenseeritakse elamis- ja söögikulud või leitakse äkki mõni tore maakoht, kuhu koos perega appi toimetama minna ja hiljem ka näiteks maalapsed kutsuda linna – loomaaeda ja kohvikusse näiteks 🙂

Igatahes kui elate ise maal või on tuttavaid, siis miks mitte panna info kirja ja kunagi ei tea, milliseid uusi tutvusi see väike postitus andmebaasis võib tuua…

Meeldis? Jaga seda ka sõpradega!Share on FacebookShare on Google+Tweet about this on TwitterEmail this to someonePin on PinterestShare on Tumblr

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga