21. sajandi lapsehoidja – John Poppins?

mees lapsehoidja
Aasta tagasi, kui mu luhtunud lapsehoidja otsing pani alguse lastehoid.net lehele, siis üks lapsehoidja kandidaatidest, kelle ka lastega kohtuma kutsusin oli meesterahvas. Ja kuigi ma väga tahaks öelda, et ainukeseks argumendiks, miks ma tema kasuks ei otsustanud oli keeleprobleem (tegu oli välisriigist pärit meditsiinitudengiga, kes eesti keelt vaid üksikute fraasidena mõistis), siis päris ausalt endale peeglist otsa vaadates pean tõdema, et määravaks sai ka see, et kujutasin ette oma perekonna ja tuttavate reaktsiooni…

Ometigi oleks mul kui üksikemal ju tegelikult väga hea kui lastel oleks ka mingi mees nende elus. Ja lapsehoidja oleks selles suhtes ju väga hea valutu variant, et lapsed ei peakski temasse suhtuma kui uute ississe ning erinevalt laste bioloogilisest isast suudaks äkki lapsehoidjaga ka mingid ühised reeglid lastele kehtestada?!

Teist korda puutusin teemaga kokku umbes kuu tagasi, kui üks meesterahvas kirjutas ja uuris, mida ma teemast arvan. Hakkasin mitu korda vastust kirjutama, kuid ausalt öeldes ei teadnud ma, mis vastus oleks õige.

Eelmisel nädalavahetusel mainis keegi, et oli lastehoid.net lehel näinud meesterahva ankeeti – ma isegi ei tea, kas see on sama isik, kes mulle ka kirjutas või mitte, kuid samas usun, et kolm on kohtu reegel ja see teema on selline, mis on väärt vähemalt üht blogipostitust ja mõningast diskussiooni selle teema üle.

Kõigepealt prooviks võibolla analüüsida, et mis on mehe ja naise vahe lapsehoidmise seisukohalt? Siin tuleb appi hiljuti avaldatud Statistikaameti uuring “Mehe kodu on maailm, naise maailm on kodu?“, kus tuuakse välja, et naise rolliks on pigem laste füüsiline hoidmine ja nende järgi vaatamine ning meeste rolliks on sotsiaalne hoid – ehk siis koos lastega erinevate huvitegevuste läbiviimine. Põhimõtteliselt me usaldame oma mehi või meessugulasi lastega rattamatkale või lõbustusparki, kuid me ei usalda neid lastele süüa tegema või lastele riideid valima? Kas mehed on tõesti nii saamatud või tahavad naised uskuda seda?

Ja olen täiesti nõus, et kuni 2-3 aastase lapse puhul peaks eelistama naissoost lapsehoidjat – kuigi tean mehi, kes saavad ka beebide kantseldamisega küllaltki hästi läbi, kuid nii väikese lapse puhul on vaja multifunktsionaalsust, mida pole lihtsalt enamusele meestele geneetiliselt kaasa antud. Aga miks on lasteaia-ealise lapse puhul naine parem hoidja?

Üks argument on kindlasti pedofiilia – me kõik oleme kuulnud võikaid lugusid lastepilastamisest ning pornovideodest. Kusjuures 2010 aastal oli justiitsminsteeriumu andmetel 275 seksuaalkuritegu, kus 3/4 ohvriteks olid lapsed. Otseseid pedofiiliajuhtumeid oli 41. Seega on probleem olemas ja kindlasti igasugune teavitustöö on vajalik. Tekib küsimus, et kas peaksime üritama oma lapsi kuni täisealiseks saamiseni hoidma eemal kõigist meesterahvastest? Eriti olukorras, kus üksikemade osakaal suureneb ja samuti on tekkinud palju peresid, kus ametlikult on isa olemas, kuid laps kohtub isaga 1-2 korda kuus? Ma isegi ei ütle, et mul on vastus olemas, kuid ma ei poolda laste kasvatamist paksu vati sees.

Teine argument on kindlasti, et isegi kui leida suurepärane mees-lapsehoidja, siis kui naisterahvalt eeldame ka mõningast kodu korrashoidu ja eriti heal juhul ka on õhtusöök valmis tehtud, siis meesterahvalt me seda nõuda ei saa. Aga miks ei saa? Muidugi on olemas meesisendeid, kelle jaoks pelmeenide keetmine on juba kõrgem kokakunst, kuid mul endal on õnnestunud ka tutvusringkonda leida meesterahvaid, kes oskavad teha sööke, millele mõeldes hakkavad süljenäärmed reageerima…

Olgem ausad – kui 10 000 aastat olid väljakujunenud soorollid – mees käis jahil, kakles ja heal juhul tõi miskit ka koju perele ja naise rolliks oli korilus, laste hoidmine ja hiljem majapidamistööd, siis oleme 50 aastaga väga suure muutuse läbi teinud. Ja ma arvan, et lapsed ongi see viimane tugisammas, millest meie geneetiline teadvus veel kinni hoiab – sest kui kaoks ka naise-lapse vaheline side, siis kaotaksime igasugused juured oma esivanematega… Siinkohal peame me aksepteerima seda, et suure tõenäosusega meie lapselapsed elavad väga erinevas ühiskonnas ja neile tunduks minu praegune dilemma mees-lapsehoidja üle umbes sama suure probleemina kui meie jaoks tundub meie emade ja vanaemade võitlus hääleõiguse, töölkäimise ja koolihariduse üle – imelik tundub hoopis, kuidas kõik see veel 100 aastat tagasi paljudele naistele lubatud või võimalik ei olnud.

Meeldis? Jaga seda ka sõpradega!Share on FacebookShare on Google+Tweet about this on TwitterEmail this to someonePin on PinterestShare on Tumblr

  3 comments for “21. sajandi lapsehoidja – John Poppins?

  1. Margus
    10.12.2012 at 22:18

    Täiesti ebaobjektiivne möla. Geenid? Meie geeniteadus ei tea geenidest suurt midagi, kõik on üks suur teooria ja suures osas tõestamata teooria. See artikkel on jälle üks samma soolise diskrimineerimise poole, seekord naiste poolt. Ühendriikides on kasvamas naispedofiilide trend, eriti kooliõpetajate seas. Mõelgem, kas kõike tasub alati geenide arvele veeretada.

  2. Erkki
    10.12.2012 at 23:43

    Pelmeenide keetmine on meeste jaoks kõrgem kokakunst? Mis jutt see selline on? Mul jääb justkui mulje, et selle artikli on kirjutanud mõni kitsarinnaline nõukogude naine, kes elab veel stagnatsioonis. Tunded, isainstinkt jne, need kõik on meestel olemas nagu naistelgi. Tänapäeval räägitakse aina enam soorollide vahetumisest. Miks? Järelikult leiab ühsikonnas aset protsess, kus naised viivad edukalt läbi toiminguid, mis algselt olid pigem meeste pärusmaa. Sama kehtib ka meeste kohta – nad saavad edukalt hakkama sellega, mis oli vanasti naiste pärusmaa. Julgeksin oma kogemuste juures väita, et on olemas paremaid isasid kui emasid. Ja on olemas emasid, kellel puudub emainstinkt ja lapsega tegelemiseks vajalik empaatia (uurige kohtulahendeid). Kui olin väike lasteaednik, sundisid lasteaiakasvataja ja söögitädi mind piima-juurviljasuppi sööma. Tutistasid, sakutasid ja näpistasid, kuni ma sõin ja oksendasin. Aga sellest veel ei piisanud, pidin ka oma okse ära sööma. See juhtus 80ndatel. Mis on teil öelda selliste lastega töötavate naiste kohta? Mida siin geenide kohta rääkida oskate? Meeste puudulikkus pereelus on sotsiaalne probleem, mitte geneetiline. Sama hästi võiks ju öelda, et auto juhtimse oskus on meestel geneetiline omadus ja naistel see puudub. Sotsiaalne probleem saab aga alguse kasvatusest. Tõenäoliselt ulatub selline meeste puudulikkus teatud generatsioonidesse – kuni 90ndate isadeni välja. Sealt edasi on meeste teadlikkus laste kasvatusest tõusnud ja leidub aina rohkem tublisid isasid. Põhjus miks mehed on läbi aegade olnud puudulikud, peitub kasvatuse ja eeskuju puudumises. Kõik posid nägid enese ees pilti, et kasvatajaks oli naine. Ja kui öelda teravaks vastukaaluks eesti naiste virisemise vastu meeste (saamatuse) suhtes, siis ärge unustage, kes on eesti mehi kasvatanud. 1) Nendeks on eesti emad, kes on teatavasti naised. 2) Nendeks on laseteaia kasvatajad, kelleks on teatavasti naised. 3) Nendeks on kooliõpetajad, kuni keskkoolini välja, kelleks on teatavasti enamuses naised. Palun väga, kas see ei ole siis nasite tegemate töö või nimetagem seda pigem naiste saamatuseks ja puuduseks. Mida on siin geenide kohta öelda? Oh ei, ma ei häbene oma kirja ega ka kirjavigu – see kõigutas mu emotsioonid paigast. See artikkel on täielik ülekohus ja otsene solvang. Pealegi parimad kokad on mehed! Kas see on ka geneetiline iseärasus?

  3. Tigu
    25.12.2012 at 18:26

    Jee jee, naised on säilitajad kõigele lisaks.

    40.5% of all child abuse is committed solely by biological mothers
    17.7% of all child abuse is committed solely by biological fathers
    19.3% of child abuse is committed by both the mother and the father
    6.4% of child abuse is committed by the mother and some other individual
    1.0% of child abuse is committed by the father and some other individual
    11.9% is committed by someone other than the parents
    3.1% is committed by an unknown or missing perpetrator.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga