Koduõpetaja – luksuskaup või tarbekaup?

Praegusel hetkel, kus Postimehe esikaanelt võib lugeda, kuidas Inglise Kolledzis kandideerib 18 last ühele õppekohale ja usinad lapsevanemad ennast veel viimasel hetkel ümber kirjutavad, et saada lapsele parim kool, siis tundus vajalik otsus, et hakkame kaardistama ka koduõpetajaid.

Kunagi ülikooliajal sai isegi taskuraha teenitud ka koduõpetajana – pakkusin matemaatika tunde põhikooli ja keskkooli õpilastele ja juba aastal 2000 oli nõudlus taolise teenuse järgi suur. Oli nii õpilasi, kes lihtsalt ei suutnud tunnis õpetajat jälgida, kuid personaalse õppe käigus osutusid suurepärasteks arvudega ja oli ka näiteks keskkooli neiu, kes ei suutnud isegi 10×10 korrutustabeli piires arvutamist selgeks õppida.

Aga miks need vanemad üldse vajasid küllaltki kalli tunnitasuga tudengit, selle asemel, et ise lastega maha istuda ja neid asju läbi teha? Tol ajal ma väga selle teema üle ei mõtisklenud ja seetõttu ei küsinud otse ka vanematelt, kuid lastega suheldes tekkis tunne, et nende vanemad ka ise ei oska seletada ja lahendada neid ülesandeid, mida üks 7-nda klassi põngerjas peab koolis tegema. Ja see on isegi mõneti väga loogiline – jään selle juurde, et on humanitaarinimesi ja on reaalteadustega paremini läbi saavaid inimesi – tean väga üksikuid, kes suudavad sama lihtsalt omanadada eri keelte grammatilisi nüansse ja samal ajal saavad aru ka integraalide olemusest ja erinevatest kasutusviisidest.

Hoopis olulisem on see, et need vanemad aksepteerisid oma puudujääke ja otsisid abi – asi, mida Eesti ühiskonnas mõnikord taunitakse, kuna me kipume liialt üleväärtustama vanasõna, et “ise tehtud, hästi tehtud!”.  Ja ometi olen nüüd hiljem kohanud inimesi, kes kurdavad oma laste tulemuste pärast koolis, kuid kui soovitan neil leida mõni koduõpetaja, siis tuleb kiirelt repliik, et ega me nüüd mingid rikkurid pole.

Ja siin tulekski võibolla korra aeg maha võtta ja analüüsida, mis on vahe igapäevasel tarbekaubal ja luksuskaubal (ehk siis rikkuritele mõeldud toodetevalikul). Tarbekaup on see, mida me vajame oma esmaste vajaduste rahuldamiseks – piim, leib, jahu, suhkur, WC-paber jmt. Luksuskaup on seevastu toode, mida me reaalselt ei vaja, kuid mille omamine annab meile mõningast emotsionaalset rahulolu – kuldkett, kallis parfüüm või kasvõi lõhefilee – meil ei juhtu midagi, kui me neid kaupu ei saa, kuid samas on kindlasti lõhesai meie matsemeeltele hõrgutavam, kui must leib kiluga.

Kuhu peaksime siin skaalal asetama koduõpetaja? Ühelt poolt võiks ju väita, et polnud meil endil koduõpetajaid ja kõik me oleme kooli lõpetanud.  Seega koduõpetaja on absoluutselt ebavajalik kaup??? Samas elades teadmistepõhises ühiskonnas, kus teoreetiline ja praktiline haridus läheb järjest rohkem hinda ja sinikraedele mõeldud töökohti jääb järjest vähemaks, kuna tootmistöödega saavad masinad hakkama kiiremini ja efektiivsemalt kui inimesed, siis hariduse puudumine võib vägagi reaalselt mõjutada meie heaolu ja tulevikupalka. Täpselt nagu korralik seelikkostüüm võib muutuda tarbekaubaks, kui see on vajalik töökoha saamiseks või säilitamiseks.

Need on kõik küsimused, millele absoluutselt õiget vastust ei ole ja iga lapsevanem peab ise suutma tunnetada, millal ta veel ise hakkama saab ja millal vajab abi. Samas kahjuks on kooliga nagu majaehitamisega – kõigepealt tuleb vundament, siis seinad ja toestus ja alles kõige lõpus katusekivid ja fassaadi krohvimine. Ja siin viimasel buumiajal oli mitmeid juhuseid, kus alles majja sisse kolides avastati, et katus on küll veekindel, aga vundament on väga õrnuke – ja sellise vea parandamine on sama kulukas kui keskkooli viimases klassis õpetaja kaasamine, kes peaks suutma parandada seda, mis põhikooli keskel omandamata jäi. .

 

Meeldis? Jaga seda ka sõpradega!Share on FacebookShare on Google+Tweet about this on TwitterEmail this to someonePin on PinterestShare on Tumblr

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga