Kas online õpe võiks olla esmane valik lapsevanema jaoks?

Kui me kaks kuud tagasi otsustasime lisada koduõpetajate profiilile võimaluse anda tunde üle interneti, siis oli see hüpe tundmatusse vette – meil polnud aimugi kui palju inimesi üldse oleks valmis üle interneti õpetama ja kui palju lapsevanemaid sellist võimalust enda lapse jaoks üldse kaaluks.

Kaks kuud hiljem võib teha kokkuvõtte ja õpetajate poolt on tagasiside olnud üle ootuste positiivne – iga kolmas õpetaja on valmis andma koolitunde üle interneti. Küllap üheks põhjuseks on see, et meie koduõpetajate andmebaasi algatus on eriti hästi vastu võetud tudengite poolt ning praegused tudengid on juba üles kasvanud maailmas, kus virtuaalne ja reaalne ei ole enam kaks erinevat asja.

Vanemate poolt on olnud veidi rohkem skeptilisust ja olen viimase kuu jooksul nii mõnelgi korral kuulnud just eelkõige argumenti, et lapsed istuvad isegi päris palju arvutites ning seetõttu püütakse eeskätt leida õpetaja, kes saab tulla kohale.

Ühelt poolt on selline mure õigustatud – virtuaalsust on tõesti palju meie ümber ning läbi selle väheneb ka oskus suhelda reaalses maailmas. Aga nüüd on küsimus, et kas koduõpetaja palkamise esmaseks eesmärgiks on lapse suhtlusoskuse parandamine või pigem mingi õppeaine tulemuste parandamine?

Juhul, kui eesmärgiks on mingi õppeaine parem omandamine, siis tuleks ausalt vastata küsimusele, et kas paremaid hindeid tahab lapsevanem või laps? Olles ise kunagi koduõpetajana töötanud võin öelda, et õpetaja jaoks on lapse motivatsioon see, mis määrab töökoormuse ja õppetehnika. Kui tegu on noorega, kes ise tahab õppida ja puudujäägid on tingitud näiteks pikemast puudumisest või ebakompetentsest õpetajast, siis võib online õpe olla vägagi hea valik. Selliste õpilaste puhul on õpetaja roll pigem toetav ja selgitav ning puuduv vajadus enesekehtestamiseks.

Kahjuks reaalsus on see, et küllaltki tihti puutuvad koduõpetajad kokku noortega, kes ise arvavad, et “elu on lill” ja kahtedega tunnistus on kõigi muu, kui nende endi mure. Sellisel juhul kahjuks online õpe ei toimi – liiga lihtne on õpetajat ignoreerida ja samuti võib tähelepanu hajuda. Kindlasti ei sobi online õpe käitumisraskustega või tähelepanupuudulikkuse sündroomiga õpilastele.

Teine levinud küsimus on, et kas kõiki aineid saab õppida online? Ka sellele küsimusele ei ole ühest vastust. Kindlasti on nii õpetaja kui õpilase jaoks näiteks keelte õppimine online lihtsam kui reaalteaduste. Samas sõltub see kõik ka arvuti kasutamise oskustest ning täpsemast peatükist. Geomeetria või orgaanilise keemia seletamine ainult läbi arvuti võib osutuda liiga ajamahukaks – sellisel juhul tasuks pigem kaaluda kombineeritud õpet. Kord nädalas kohtuvad õpetaja ja õpilane vahetult ja võetakse läbi keerulisemad kohad uues materjalis – nädala sees saab õpilane vajadusel õpetajalt nõu küsida (näiteks ülesannete lahendused fotona saata ja siis videokõnes vaadatakse koos vead üle).

Online õppel on nii plusse ja miinuseid ning iga pere peab ise otsustama, mis variant talle sobib. Aga kindlasti tasub kuulata ka lapse arvamust antud teemal ning ei tasu karta proovida uusi asju.

Vaata ka õpetajaid, kes on valmis online õpet tegema.

Meeldis? Jaga seda ka sõpradega!Share on FacebookShare on Google+Tweet about this on TwitterEmail this to someonePin on PinterestShare on Tumblr

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga