5 viga, mida algajad koduõpetajad kipuvad tegema

Tihti alustatakse eratundide andmist gümnaasiumi lõpuklassis või ülikoolis. Selles ei ole midagi halba – kogemus eraõpetajana on nii mõndagi noort hiljem julgustanud panema oma võimeid proovile ka koolis suure auditooriumi eest. Oht on selles, et mõnigi noor kipub arvama, et piisab sellest kui enda õpitulemused on suurepärased, ning võtab tööd eraõpetajana pigem kui kerget hobi ja mitte tööd. Õpetada ainet on tegelikult palju keerulisem kui seda ainet ise õppida.

Kuigi iga õpetaja ja õpilane on unikaalne ja 100% kattuvaid olukordi on tegelikult pea võimatu välja tuua, siis jutuajamistel õpetajate, õpilaste ja lastevanematega on välja koorunud 5 tüüpviga, mida tehakse ikka ja jälle. Muidugi on teiste vigadest õppimine keeruline, kuid ehk alljärgnev postitus aitab veidi paremini järgmine kord tundi läbi viia.

1. Räägitakse rohkem kui kuulatakse

Olen mitmelt lapsevanemalt kuulnud lugusid, kuidas õpetaja saabub kohale paksu õpikuga ning peale esmast tutvustamist hakkab peale loeng teemadest, mida lapsevanem telefonis oli maininud. Selline lähenemine ei tekita lapses motivatsiooni ning negatiivne esmamulje tähendab ka seda, et hiljem on raske õpilast kaasata tundidesse. Koolis, kus õpetaja peab 30 õpilase ees õppetundi läbi viima on võibolla selline monoloogi vormis tund mõnikord õigustatud, kuid eraõpetaja puhul eeldatakse individuaalset lähenemist. Ja kuna iga indiviid on unikaalne, siis peate alguses leidma aega, et tutvuda just selle konkreetse õpilasega.

Mõned näpunäited esimeseks kohtumiseks:

  • Vaadake lahendatud ülesandeid ja kontrolltöid – uuri, et mis neis kõige rohkem on probleeme valmistanud.
  • Uuri, kuidas koolis antud õppeainet antakse – kas toimub rühmatöid, mida ja millal hinnatakse ning kuidas on keskmine tase klassis.
  • Proovi välja selgitada, mis materjalist alates on ainega probleeme tekkinud (eriti reaalainetega on oluline, et eelnev materjal oleks hästi selge või probleemid lihtsalt suurenevad)
  • Räägi ka õpilasega tema hobidest ja huvidest – mõnikord on võimalik näidata seost õppeaine ja mõne hobi vahel ja see annab muudab igava teoreetilise aine hoopis millekski elulähedasemaks ja praktiliseks.

Sõltub õpilasest, kuid üldjuhul võiks olla iga tunni alguses 3-5 minutit, kus räägite pigem üldisematest probleemidest ja toimuvas, et saaksite mõlemad ennast ühele lainele häälestada.

2. Ebarealistlikud lubadused

Hea eraõpetaja ja õpilase koostöö kestab vähemalt pool aastat – mõnel juhul võib see kesta isegi aastaid. Aga seda ainult juhul, kui mõlema poole ootused on arusaadavad ja realistlikud. Kohe algab kevadvaheaeg ja paljud lapsevanemad ärkavad talveunest ja avastavad, et tunnistusel olevad numbrid ei ole sellised nad lootnud on. Nii mõnigi koduõpetaja saab varsti mõne paanilise kõne, kus eksam on paari nädala pärast ja loodetakse, et selle aja jooksul saab nõrgast kolmest viieline priimus. Siinkohal STOPP! – ärge kunagi telefoni teel lubadusi andke. Isegi professionaalsed õpetajad ei oska 1-2 õppetunniga anda lõplikku hinnangut ning kindlasti ei ole võimalik hinnata õpilase võimekust ja motivatsiooni tema ema või isa hääletämbri meeldivuse järgi.

Teine ohukoht on see, kui koduõpetaja ja vanemad panevad paika eesmärgid ja tegevusplaani – ilma, et kaasaksid diskussiooni õpilast. Võibolla see mingil määral toimib esimesel ja teisel kooliaastal, kuid isegi siis ei soovita taolist lähenemist. Eesmärke saab siiski seada see, kes need eesmärgid ka lõpuks täitma peab – ehk siis õpilane ise. Vanemad, kool ja eraõpetaja on lihtsalt tugiisikud, kes püüavad kõrvaldada välised takistused.

Siinkohal võiks võrrelda koduõpetajat näiteks suusakoondise määrdemehega – õigesti määritud suusk on oluline hea tulemuse saavutamisel, kuid ainult sellest ei piisa. Võistleja peab soovima võita ja ka treeningud ning toitumine peab olema paika timmitud.

3. Kehv ettevalmistus tunniks

Kui aitad nooremal vennal või õel raskemat ülesannet lahendada siis on täiesti aktsepteeritav, et see juhtub ettevalmistuseta. Samas kui lähed andma tundi võõrale lapsele ja sulle selle töö eest tasutakse, siis sellisel juhul on ettevalmistus kohustuslik. Esimeste tundide puhul ei ole võimalik üle planeerida – võib lausa endale teha minuti täpsusega ajagraafiku, kus on kirjas ülesanded, teooria ja kõik muu, mida soovid õppetunni jooksul läbida. Aga pea meeles, et see ajagraafik on sinu jaoks – juhul kui mõni teema õpilasele valmistab raskusi, siis pead olema piisavalt paindlik ja järgima õpilase vajadusi. Samas saad hiljem analüüsida, kuidas plaan ja tegelikkus kattuvad ja mingi aja möödudes tekib kogemus ja selline detailne planeerimine ei ole vajalik. Aga isegi hiljem tasub kulutada 10-15 minutit enne tundi ja leida mõni veidi teistmoodi ülesanne või uut ja huvitavat materjali, mida kaasa võtta.

Algaja õpetaja jaoks on valus teema ka õpilase küsimused. Tihti küsitakse asju, millele koheselt vastata ei osata. Antud olukorras kindlasti ei tohi anda õpilasele valeinformatsiooni. Kõige parem lahendus on see, kui suudad õpetada, kuidas internetist vajalikku infot kätte saab. Samas kui millegipärast pole võimalik info kohene hankimine, siis kirjuta küsimus üles ja enne järgmist kohtumist kindlasti uuri vastus välja. Ka see on osa tunniks ettevalmistumisest.

4. Muututakse õpilasega suurteks sõpradeks

Kui esimeses punktis soovitasin mitte piirduda ainult tunnimaterjaliga vaid hoomata veidi laiemat pilti, siis selle juures on ka teine äärmus – leitakse ühised huvid ja hobid ning õppimine jääb tahaplaanile. See on juba muutunud 21. sajandi linnalegendiks, kuidas ema usub, et laps õpib koos eraõpetajaga ilusasti matemaatikat ja alles mitu kuud hiljem, kui hinded ei parane ja ema otsustab ootamatule kontrollreidile tulla, avastab, et laps mängib koduõpetajaga Playstationil mänge õppimise asemel.

Selliseid olukordi saab esmajoones vältida sellega, et hoiate distantsi ja ei lasku vestlusesse enda hobide ja eraelu teemadel. Kui siiski on tunne, et teie omavaheline suhtlus on pigem sõprade kui õpetaja ja õpilase vaheline, siis on kõige õigem sellest vanemat informeerida ja loobuda eraõpetajatööst. Või kui soovite sõpra vahepeal koolitöödega aidata, siis tehke seda tasuta.

5. Liialt ainespetsiifiline keelekasutus

Tõeliselt hea õpetaja suudab isegi kõrgemast füüsikast rääkida terminitega, mis on enamjaolt arusaadavad igale inimesele. Muidugi on termineid, mida on vaja teada, kuid vältige olukorda, kus seletate üht keerulist terminit teiste terminitega. Õpilane ei pruugi mitte millestki aru saada ja samas ta ei soovi/ei julge ka täpsustada kuna kardab endast rumalat muljet jätta. Iga uue termini puhul arutage koos läbi, et mida see tähendab ja püüa kindlasti tuua näiteid reaalsest elust, et uus info paremini kinnistuks.

 

Meeldis? Jaga seda ka sõpradega!Share on FacebookShare on Google+Tweet about this on TwitterEmail this to someonePin on PinterestShare on Tumblr

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga