Maris Ader

Olen Pere24 assistent. Elan Lõuna-Eestis mäe otsas punases majas. Mulle meeldib lugeda ja kirjutada, kohvi juua, saunas käia, rabas matkata, roheline värv, iroonilised naljad, suured koerad, pähklišokolaad, värskelt niidetud muru lõhn, hommikuti kaua magada - ja hästi palju muud veel. Meie peres on lisaks mulle ja abikaasale kaks krantsi poissi, kaks krantsi kassi ja üks päris krants.

Maaslamajat küll ei lööda, aga kui need on omad vitsad, mis peksavad?

Ma töötan õpetajana. See on mind väga tolerantseks muutnud. Inimeste leidlikkus nii ahhetamapanevalt geniaalseid kui ka absoluutselt idiootlikke tegusid teha ei šokeeri mind enam ammu. Ja siis ühtäkki käitub keegi nii jaburalt, et midagi imestusetaolist tungib mu kalestunud hinge ja pean tõdema, et inimliku lolluse piirid on veel laiemad, kui olin seni arvanud. Hiljuti ilmus lehtedes ja sotsiaalmeedias lugu noormehest, kes… Read more →

Sidrunitest ja pagulastest – ehk üldistamise võlud ja valud

Üks eesti mees kirjutas oma sotsiaalmeediakontol, et “kõigil mudakoonudel tuleks munad maha võtta!”. Sama “härrasmees” oli oma profiilipildile lisanud märgi “Rahvuslus ei ole rassism”.  See oleks naljakas, kui see poleks nii masendav. Teine eesti mees kirjutas ühel rassis… ee…  tahtsin öelda rahvuslikul lehel, et “keskmine aafriklane on 11-aastase valge lapse tasemel oma mõtlemiselt ja on vägivaldne!” (Rahvuslus? Või siis ikkagi… Read more →

Väikesed (vahvad ja vastikud) lapsed vabaõhuüritustel

Käisin hiljuti ühel väga mõnusal vabaõhukontserdil. Kontsert algas alles kell 8 õhtul, musitseerijateks kaks mitte just ülearu elava lavašõuga meesterahvast, kelle puhul lugude teravmeelsed sõnad ja sügav sõnum on vähemalt niisama olulised (kui mitte olulisemad) kui viis – minu jaoks tundus seega ilmne, et tegemist on (üksnes) täiskasvanute üritusega. Ometi oli publiku hulgas päris mitu last. Mõned päris väiksed, paar… Read more →

Mida meile, lapsevanematele, lahkelt lubatakse

Koalitsioonileping sai läbi valu ja vaevade, aga loodetavasti seda läbimõeldumalt, viimaks valmis. Sellele on ette heidetud nii liigset üldsõnalisust kui ülemäärast keskendumist detailidele, ja kui vaadata näiteks seda, mida lubatakse lastega peredele, võib leida nii üpris ebamääraseid, kuid kahtlemata kaunilt kõlavaid loosungeid (“Analüüsime võimalusi vanemahüvitise süsteemi paindlikumaks muutmiseks”, “Arendame vanemaharidust”, “Arendame vanemliku hooleta laste asendushoolduse vorme”) kui ka üsna konkreetseid ja… Read more →

Kuidas panna laps tundma, et teda armastatakse

Selleks, et laps end tõeliselt armastatuna tunneks, ei piisa ainult sõnadest. Teod peavad sõnu toetama, sest kui need lähevad sõnadega vastuollu, usub laps alati tegu, mitte sõna. Olen kiirematel aegadel enda laste pealt näinud, et kui vanem on mattunud töistesse ja kodustesse askeldustesse ega leia lapse jaoks rohkem aega, kui ta möödaminnes korraks sülle krahmata, “Ma armastan sind!” öelda ja oma… Read more →

Liigutavad pildid lihtsalt headest tegudest

Öeldakse, et maailma ei saa muuta, muuta saab vaid iseennast. Allolevad pildid on lehele boredbanda.com üles laaditud fotod suurematest ja väiksematest headest tegudest, mida tavalised inimesed on ennast mugavustsoonist välja sundides korda saatnud. Võib-olla tundub nii mõnelegi naeruväärne uppuvale pardile appi tõtata või põlevast majast päästetud kassi hapnikumaski all hoida, aga täiesti kindlalt muudaksime me maailma palju ilusamaks ja mõnusamaks paigaks, kui… Read more →

12 leidlikku viisi, kuidas peatsest perelisast teada anda

Oma peatsest lapsevanemaks saamisest võib lähedasi teavitada mitmel moel – silmast silma, suhtlusvõrgustike vahendusel, telefonitsi, meiliteel. Mõned hõiskavad uudisest tervele maailmale samal hommikul, kui rasedustestile kaks värvilist joonekest ilmub, teised eelistavad beebiootust võimalikult kaua vaid omateada hoida. Lehele www.boredbanda.com on inimesed üles laadinud fotosid eriti leidlikest viisidest, kuidas lähedastele rõõmsat uudist edastada. Valisin sealt 12 lemmikut. Ja lõpupilt on see,… Read more →

50 asja, mida õpid lapse esimese eluaasta jooksul

1. Sul ei ole enam ilmaski aega, et korraks kodust “välja hüpata” või kuskilt natukeseks “läbi hüpata”, nagu oli enne last. (Kui me nüüd just ei räägi rindadest. Sest need hüppavad välja iga natukese aja tagant, kui beebi süüa nõuab, ja kaotavad igasuguse saladuslikkuse. Pane tähele, peagi saabub hetk, mil suhtud ükskõikse õlakehitusega sellesse, kui lähed uksekella peale ust avama… Read more →

Appi, ma olen sõltlane!

Ma olen sõltlane. Ma suudan selleta elada mõne nädala, võib-olla kuu. Siis murdun. Ma olen selle järele sõitnud 10 minutit enne poe sulgemist – jah, olengi jääkülmal talvisel hilisõhtul pannud ennast õueriitesse, läinud hubasest toast välja pakase kätte, istunud lõdisedes lohakalt kraabitud akendega autosse, sõitnud mitu kilomeetrit mööda lumist maanteed – et ainult see kätte saada. Koopasse lohistada. Nahka pista.… Read more →