Koduõpetaja Tiina
Oleme alustanud külalispostituste sarjaga, kus anname koduõpetajatele võimaluse vastata küsimustele ja läbi selle tutvustada ka lapsevanematele, millisena koduõpetaja näeb haridust ja milline on tema roll selles.
Sel korral leidis küsimustele vastamiseks aega koduõpetaja Tiina, kes annab Saksa keele tunde edasijõudnutele ja aitab ka põhikooliõpilasi nii mitmeski aines.
Nimeta üks asi mida muudaksid Eesti koolisüsteemis kui oleksid haridusminister?
Et ma pole haridusminister, vaid inimene, kes on oma arvamustes täiesti vaba, siis nimetan julgesti selle ühe asja: laseksin kogu süsteemile vee peale nagu Ülemiste vanake Haridust, mis oma nimetust õigustaks, ei saa anda ega antagi karjakaupa, kahe-, kolme-, neljakümne- ja sajakaupa, pidades silmas kuupäevi, mil asi peab olema „omandatud“. Haridus, mis oma nime väärib, on rätsepatöö. Eriti algharidus. Kuidas seda võiks korraldada, olen samuti läbi mõelnud.
Millal sa soovitaks perel mõelda koduõpetaja palkamisele?
Kui unistada, kui rahas ei oleks küsimus, siis saab siin olla ainus vastus: koduõpetaja ongi normaalne hariduse andmise viis. Meenutagem aadliperekondi, kel oli võimalus anda oma lastele parim saadaolev haridus. Nad koolitasid oma lapsi kodus asjatundliku koduõpetaja abiga. Iga laps sai haridust temale sobivas tempos ja, sõltuvalt koduõpetaja headusest, ka sobivas proportsioonis.
Milline peaks olema hea koduõpetaja?
Hea koduõpetaja on lapse sõber ja autoriteet. Ta on vanemategi sõber ning käepikendus, kogu pere usaldusisik, ta ei suru omi tõekspidamisi peale ega kehtesta end vanematest tähtsamana. Hea koduõpetaja toetab vanemate haridus- ja kasvatusotsuseid ega kritiseeri pere elukorraldust, vaid harmoneerub sellega. Loomulikult suudab hea koduõpetaja hästi õpetada. Ühe või kahe-kolme eri vanuses lapse õpetamine nõuab hoopis teistsugust lähenemist kui koolis klassiga tegelemine. Metoodika ja võtted peavad olema täiesti erinevad. Mu isiklikku arvamust mööda on väikeses rühmas õppimine sageli tulemuslikum kui õpetajaga kahekesi, kuid igal juhul tuleb arvestada – kui juba koduõpe – lapse individuaalsusega.
Kas noorus on hukka läinud?
Noorus ei „lähe“ hukka, noorus kasvab neis tingimustes, mille meie, nende vanemad, neile loome. Paraku ei ole ka meil, vanemail ja koolmeistreil, selgeltnägemisvõimet, mis ära näitaks täpse põhjuse-tagajärje seose. Tahame head, aga välja kukub sageli, nagu juhtub. Ometi peaks vigadest õppima. Karjakasvatus koos konkurentsiga ei ole hea seeme, millest pole oodata ka head vilja. Elu näitab, et koolist tuleb ellu palju asjalikke ja tegusaid noori, kuid seda pigem koolisüsteemi kiuste, mitte tänu sellele. Pigem tuleb tänada häid kodusid ja häid õpetajaid, kes suudavad samuti süsteemi kiuste head vilja kanda ja seda ka edasi anda.
Kas on olemas andetuid õpilasi, keda ei olegi võimalik õpetada?
Sellisele küsimusele ei saa vastata teisiti kui „ei“. Küll on aga olemas õpilasi, kelle häiringud saavad suures seltskonnas määravaks, pärsivad mõttetööd, kelle anded jäävad seal kängu, olgu neid vähe või palju. Igaüks on võimeline MIDAGI õppima, antagu vaid piisavalt aega.
Seleta lihtsalt lahti mõni keeruline teema oma lemmikaines.
Omadussõnade käänamine saksa keeles – raske? Tegelikult mitte
1. Kui artiklit ennast „pole kodus“, teeb omadussõna artikli töö ära. Näiteks nii: kleiner Hund, kleine Katze, kleines Tier.
2. Kui artikkel aga ON kodus ja töötab, siis omadussõna laiskleb. Riputab endale e-tähe külge ja laseb vilet. Näiteks nii: der kleine Hund, die kleine Katze, das kleine Tier.
3. Kui aga artikkel juhtub vigurdama ja võtab teise kuju, ärkab ka omadussõna ja riputab e külge veel n-tähe. Näiteks nii: dem kleinen Hund, der kleinen Katze, dem kleinen Tier.
Millal artikkel võtab teise kuju? Kui tuled, siis näed. Kinnitan sulle, et grammatika on parim osa igas keeles!
Kas Peeter Lorentsil oli õigus, kui ta kukutas tudengid läbi?
Kas Peeter Lorentsil oli õigus või mitte, seda ma ei tea, sest mul puudub ammendav informatsioon seisukohavõtuks konkreetses asjas. Kuid spikerdamine kui nähtus kaasneb formaalse haridussurvega. Spikerdamine on loomulikult lubamatu ja kui kõik spikerdavad, siis tulekski kõik läbi kukutada. Aga miks nad spikerdavad, see on küsimus. Kui haridus oleks tõeline praktiline väärtus, ei spikerdaks keegi.
Millal on viimane aeg, kui lapsele peaks võtma koduõpetaja?
Koduõpetaja võtmiseks pole kunagi hilja.
Kas eelistad Waldorf-koole või eliitkoole? Miks?
Ma ei teeks sellist vastandust üldsegi. Minu arvamus massihariduse kohta on eespool juba avaldatud. Waldorf-koolide näol on meil olemas igal juhul teretulnud alternatiiv. Nn eliitkoolide positiivne pool on see, et lapsed saavad oma andeid mõnevõrra rohkem arendada kui ebaühtlasema tasemega koolis. Samas ei suuda ma tunnustada eliitkoolide elitaarset hoiakut, mida ei suudeta varjata ja mis minu arvates rikub noort isiksust.
Mis sunniks sind loobuma koostööst mõne õpilase või tema perega?
Kui saan aru, et minu oskustest jääb selle õpilase puhul vajaka. Kui ma ei suuda toetada vanemate otsuseid või täita nende nõudeid parimalgi tahtmisel.