Paar päeva tagasi ajasin juttu oma laste kasvatajaga ja uurisin talt, et kuidas tunne on nüüd, kus meie rühm hakkab lõpetama ja sügisel uute väikeste mudilastega kohtumine ees. Ta mõtles veidi ja siis vastas, et ta ei tea kas on valmis jätkama kasvatajana… Kuna tegu on suurepärase kasvatajaga, kelle kohta 4 aastase koostöö kestel ei saa ühtegi paha sõna öelda, siis muidugi uurisin ma temalt, et mis siis põhjuseks. Ja vastus oli küllaltki ootamatu.
Nimelt hirmutab inimest e-lasteia tulek ning rääkisime ka sellest, et juba praegu on tema jaoks veidi liiga palju arvutiga tegutsemist. Lisaks laste kohaloleku märkimisele peab ju arvutisse sisestama kõik arenguvestlused ja koostama raporte ning kuna ta ennast arvutiga koos koduselt ei tunne, siis ongi tekkinud kõhklused seoses kasvatajana töötamisega.
See vestlus pani mind mõtlema, et kas me ei pinguta siin veidi internetiseerumisega üle. Muidugi kasvab mingi hetk peale uus põlvkond kasvatajaid, kelle jaoks ei ole probleem dokumentide sisestamine, kuid kas see põlvkonnavahetus peab nii kiirelt toimuma? Muidugi tahan ma, et mu lapsed suudaksid ka digiajastul kohaneda, kuid kindlasti ei eelda ma, et lasteaed peaks selle õppetöö enda õlule võtma. Samuti olen ma täiesti seda meelt, et e-kool on hea ja vajalik – aga kooliajal ongi paratamatult lapsevanem kaugemal ja puudub igapäevane kontakt kasvatajatega. Aga mis peaks olema e-lasteaia roll? Me ju näeme kasvatajaid igal hommikul ja igal õhtul ja kas on vaja mingit tehislikku anonüümset keskkonda, kus suhelda siis päeva jooksul?
Muidugi on ju küllaltki mõistlik, et paberimajandus arvutisse kolib, aga siiralt loodan, et e-lasteaedade arendajad püüavad teha kasvatajate tööd lihtsamaks ja mitte ei tähenda uue programmi kasutuselevõtt seda, et veel rohkem aega peab kasvataja veetma arvutiekraani ees ja vähem aega koos lastega tegeledes. Olgem ettevaatlikud tehnika ja arvutite ülekasutamisega – muidu oleme varsti punktis, kus head kasvatajad lahkuvad ja seda põhjustel, mil pole seost lastekasvatusega!