Kuna olen paar viimast nädalat tegelenud uue projektiga ja minu ülesandeks on käima lükata ühe Eesti väikefirma turundus, mis toodab öko puhastusvahendeid, siis vahepeal on tekkimas tunne, et olen ikka väga hoolimatu oma planeedi turvalise tuleviku seisukohast… Lihtsalt iga päev on toonud mu teele inimesi, kes on kogu selle ökoteema oma hingeasjaks võtnud ja mina, kes ma kipun üldiselt piirduma kohaliku CoMarketi ja Nõmme turu toidukaupadega ja kelle kosmeetika on suht kaootiliselt ja tuju ajel soetatud, olen nagu valge vares.
Tegelikult on mul tekkinud sügav austus kõigi nende inimeste vastu ja lisaks sellele, et nende eluviis püüdleb võimalikult väikese jalajälje poole on kindlasti nende organismides vähem keemiat ja silmadest paistab ka välja, et on leitud tasakaal enda, oma tervise ja hingerahu ning looduse vahel.
Samas olen ma vist liiga urbanistlik ja mugavusi armastav inimene, et hakkaksin kardinaalset elumuutust ette võtma… Nagu arvatavasti enamus ka selle blogi lugejatest – seetõttu olengi viimastel päevadel juurelnud, et kuidas olla veidi ökom ilma, et peaks elu kardinaalselt ümber korraldama hakkama ja ausalt öeldes on ka selleks hämmastavalt palju lihtsaid võimalusi 😉
1. Jalgratas üles tuunida
Ma ei pea siin silmas uut värvikorda või uhkeid neoonvärvides kodaraid. Pigem on oluline, et sul oleks jalgratas, mille selga saaksid ka viisaka riietusega istuda ja kus oleks mõnus pakiraam ja korv, et ei tekiks kiusatust auto poole vaadata kui veidi suurem ost on vaja toidupoest teha. Ise muidugi lähenesin asjale tõsiselt ja soetasin endale ühe uue (tegelikult küll 30 aastat vana Hollandi klassika) ratta, sest praegune on väga sportlik ja tihti olen hommikul auto kasuks otsustanud kuna vaja seelikuga linna kohtumisele minna ja selle spordikaga tundub see veidi liialt veider.
2. Kilekott on killerkott
Õnneks siinkohal olen patust peaaegu puhas – kodus on suur valik erinevaid riidest kotte, mida ka igapäevaselt kasutan ja tihti on pigem probleemiks, et ei suuda leida prügikasti jaoks ühtegi kilekotti majapidamisest. Aga viimastel päevadel on muidugi tekkinud tugev tõrge ka poes juurviljaletis olevate läbipaistvate kilekottide eest. Õunad ja banaanid olen lahtiselt korvi pannud ja lähipäevil on plaanis endale soetada ka korduvkasutatavd võrkkotid, et kartulite ja sibulate jaoks poleks ka vaja enam kilekotti hankida.
3. Kodukeemia
Kui ma tegin Biominerata kodulehte, siis lisasin sinna ka Wiki lehe, kuhu panime kõik koostisosad kirja. Ja näiteks toodi mulle case, et kui hakati endale ökomärgist taotlema, siis protsessi käigus pidid nad oma pesuvahendites meresoola (see söögiks mõeldud) välja vahetama kuna seal oli sees mingi paakumisvastane aine. Ehk siis sool mida oma toitudesse lisan ei sobi WC-poti puhastusvahendisse???? Hetkel siis vaikselt vahetangi kodukeemiat ka veidi loodussöbralikuma (ja nahasõbralikuma vastu välja) – olemasolevat minema ei viska, aga uusi asju hankides püüan veidi rohkem pakendi tekstidesse süübida 😉
4. Toit
Nagu öeldud, siis minu põhipoeks on kohalik CoMarket ja kuna mulle ei meeldi toitu liiga palju ette varuda, siis vaevalt ma ökopiima ostma hakkan. Samas on meil siin Laagris tore taat, kes varahommikul Laagri lasteaia ees oma lehmapiima müüb. Ja plaan on ka veidi täpsemalt tutvuda Nõmme O.T.T (Otse Tootjalt Tarbijale) algatusega. Kusjuures ökopoodidest leiab head kraami – olen ammu otsinud Chai pakiteed, mis meenutaks reaalset chai teed ( sinna lisan ca. 10 erinevat koostisosa) – lihtsalt hommikul vara ainult endale teed tehes ei jõua seda nõiajooki kokku segada… Ja eelmine nädal sai käidud Mahemarketis, kust leidsingi just selle õige tee… Esimene pakk on kahjuks otsas, aga kuna järgmine nädal on sinna jälle asja, siis loodan lihtsalt, et see toode pole otsa saanud 😉
5. Prügi
Taaskord küllaltki valus punkt minu jaoks – toidujäätmed olen küll visanud aeda komposterisse ja suvel hea põlev paberikraam on läinud grilli ja lõkke süütamise jaoks, aga kogu muu prügi maabub ikkagi ühte ühisesse kasti. Samas on näiteks pakendeid, mis sobivad hästi ümbertöötluseks, aga kui need pesemata panna muu prügi hulka ja veel prügikott pealt kinni siduda, siis tõenäosus, et pakend uue elu saab on küllaltki väike.
Kindlasti need väikesed püüdlused võivad tunduda mannetud inimesele, kes oma söögikraami ise kasvatab, kodu sooda ja sidruniga puhastab ja pakendivaba elu suudab elada. Samas ise usun, et kui piisaval hulk inimesi teeks väikese muudatuse oma harjumustes, siis mõju võib olla suurem, kui see kui üks inimene muudab oma elustiili täielikult.
Kel huvi seda teemat rohkem uurida, siis panen mõned lingid ka, mis abiks võivad olla: